Mitmekesised liigirikkad hekid omavad olulist tähtsust väga mitmete liikide jaoks elupaigana, toitumisalana kui ka liikumiskoridorina. Hekid on erinevaid maastikupiirkondi ühendavate ribastruktuuridena liikumis- ja levikukoridorideks (nn ökoloogilised koridorid), aidates kompenseerida intensiivse põllumajandusega hävitatud rohestruktuuri.

Intensiivse põllumajandusega piirkondades on hekid koos maanteeäärsete niiduribadega sageli ainukesed loodusliku või looduslähedase elustiku elu ja levikut võimaldavad alad. Ühtlasi takistavad hekid ka maantee ja põllumajandusliku saaste levikut ümbritsevasse loodusesse.

Hekid kui elupaigad pakuvad varjet röövtoiduliste loomade ja lindude eest. Lisaks on hekid sobilikud ja turvalised pesitsuskohad paljudele lindudele. Hekialuseid iseloomustab spetsiifiline mullaelustik ja alustaimestik, millel on erinev (mikro)fauna. Heki tuulealustel aladel on ümbritsevaga erinev mikrokliima, mis loob omakorda soodsa pinnase ja elutingimused paljudele liikidele, kes naabruskonnas sobivat keskkonda ei leiaks.

UK definitsiooni kohaselt loetakse liigirikkaks hekki, mis koosneb viiest või enamast looduslikust puitunud taimega liigist 30 meetri pikkusel alal. Liigirikaste hekkidena arvestatakse ka vähem kui viiest liigist koosnevat hekki, mille all on mitmekesine rohtne taimestik. 

Millist hekki eelistada?

Heki valikul on soovitav kasutada mitmeliigilisi hekke, eelistades võimalusel lindudele söödavate viljadega liike ja tolmeldajatele toidulauda pakkuvaid looduslikke liike. Tabelis 1 on toodud nimekiri tolmeldajatele ja lindudele olulistest hekipuudest, millest kõiki sobib kasutada mitmeliigiliste, vabakujuliste, mitmerindeliste loodussõbralike hekkide koosseisus. Kõik teised liigid peale türnpuu, vahtra, magesõstra ja halli lepa sobivad kasutada ka monoliigilistes pügatavates hekkides.

Hekkide hooldamisest ja pügamisest

Söödavate marjadega (viirpuud, toompihlakad jms) vabakujuliste lehtpõõsahekkide lõikamine on soovitatav jätta varakevadesse, et sügisel valminud vilju saaksid linnud talvel süüa.

Istutatud lehtpõõsahekil tuleb esimesel kolmel aastal tagada, et rohttaimed ei kasvaks üle hekitaimede. Selleks tuleb hekialus multšida ja kevadeti multši täiendada. Multšikiht akumuleerib niiskust ja aitab aurumist vähendada. Trimmerdada peenikeste põõsaharude vahel ilma koort vigastamata on keeruline. Mitte kasutada umbrohutõrjeks herbitsiite.

Lehtpuuhekid on väikestele lindudele heaks pesitsuskohaks, mistõttu hekkide lõikusaegade planeerimisel on oluline arvestada lindude pesitsusperioodiga ja pügamistöid mitte sellele ajale planeerida.

Pöetud hekkide alternatiiviks on kasutada vabakujulisi, loomuliku kasvukujuga hekke, mille hooldusmahukus on pöetavatest hekkidest väiksem. Kuigi vabakujulised hekid ei vaja pidevat tagasilõikust (pügamist), vajavad nad siiski perioodilist hooldust, mille käigus tuleb eemaldada sisse kasvav lehtpuude uuendus ning vajadusel korrigeerida võra (pikalt välja kasvavad oksad, deformeerunud oksad jms).

Vabakujulised hekid

Vabakujuline istutusskeem on kõige looduslähedasem viis, olles maastikus vaheldusrikkam ja pakkudes rikkalikumalt elupaiku. Vabakujuliste istutuste eeliseks on see, et liigid saab valida vastavalt kasvukohale, arvestades kasvukohast tulenevate keskkonnatingimuste muutustega (tingitud reljeefist, mullastikust, külgvarju oludest jne). Rindeliste vabakujuliste istutuste kasutamisel saab vajadusel istutusi laiendada nii, et moodustuksid laiemad põõsastatud piirkonnad kohtades, kus mingil põhjusel on rohttaimestiku hooldus raskendatud. Samuti on otstarbekas kaaluda teetammidel, ringristmikute haljasaladel, haljasribadel jm sarnastes kohtades rohttaimestiku asendamist põõsamassiividega, mis koosnevad soolale ja kuivusele vastupidavatest keskmistest ja madalakasvulistest liikidest.

Vabakujuliste istutustega mitmeliigilised hekid on vähem ohustatud ka bioloogilistest kahjustajatest – erinevatel liikidel ei esine enamasti samad haigused ja kahjurid, mistõttu näiteks ühe liigi haigestumisel jäävad teised liigid alles ja ulatuslike kahjustuste tekkimisel saab välja vahetada vaid kahjustatud grupid/heki osad.

Vabakujulisi hekke saab rajada ühe- või mitmeliigilisena. Ökoloogiliselt on eelistatumad mitmeliigilised hekid. Mitmeliigiliste hekkide rajamiseks on erinevaid võimalusi:

• üherealised istutused, milles teatud intervalliga (intervall võib olla teatud printsiibil vahelduv) vahelduvad samasuguse kõrguse ja haabitusega liigid (Joonis 1);
• mitmerealised rindelised istutused ridadena (Joonis 2);
• rindelised istutused vabakujulisete gruppidena (Joonis 3, 4).

Joonis 1. Üherealine mitmeliigiline hekk (Riigiteede niidetavate pindade ja hekkide korrashoid. Maanteeameti tellimusel koostatud aruanne).

Joonis 2. Mitmerealine mitmeliigiline hekk (Riigiteede niidetavate pindade ja hekkide korrashoid. Maanteeameti tellimusel koostatud aruanne).

Joonis 3. Vabakujulistest istutustest hekk (Riigiteede niidetavate pindade ja hekkide korrashoid. Maanteeameti tellimusel koostatud aruanne).

Joonis 4. Rindelisus mitmerealises mitmeliigilises hekis; nii vabakujuliste istutuste kui ridaistutuste puhul (Riigiteede niidetavate pindade ja hekkide korrashoid. Maanteeameti tellimusel koostatud aruanne).

Tabel 1. Valik põõsa- ja puuliikidest, kellel on suur soodustav mõju ka teistele liigirühmadele tolmeldajad, linnud) ning mis sobivad teeserva mitmeliigiliste ja mitmerindeliste hekkide haljastuseks. Tabeli autor: Aveliina Helm, erinevad allikad. Konsultatsioon: Sulev Nurme (Riigiteede niidetavate pindade ja hekkide korrashoid. Maanteeameti tellimusel koostatud aruanne).

Arvutuskäik

100-meetrise liigirikka heki rajamine (vaata siit).

Allikad

1. Helm, A., Nurme., S., Sõber, V., Meriste., M., Aavik, T. 2020. Riigiteede niidetavate pindade ja hekkide korrashoid. Maanteeameti tellimusel koostatud aruanne. Nordic Botanical OÜ.