Kuidas rakendada

Erosioon on pinnasekadu, mida põhjustab nii tuul kui veevool. Püsivad (st pikaajaliselt kujunenud) maastikuelemendid põldude sees ja ümbruskonnas aitavad väga oluliselt kaasa elurikkuse säilimisele, aitavad puhverdada põllumajanduskemikaalide mõju põhja- ja pinnaveele ning ümbritsevale maastikule, vähendavad tuule- ja vee-erosiooni ning aitavad hoida ka saagikust.

Kui püsivad maastikuelemendid puuduvad, saab neid põldudele planeerida, kuid paigutusel tuleb silmas pidada, et need ei juhiks vett soovimatul viisil. Nt nii puuderibade kui ka mardikapeenra rajamine aitab ära hoida erosiooni ja põllumajanduslike kemikaalide äravoolu, kui need paigutada voolu suunaga risti ning jälgida, et nt olemasoleva künka paigutus ei juhiks vett soovimatul viisil [1,2]. Toitainete leostumist ja mulla erosiooni takistavad ka kevadeks põllule jäetud kõrretüükad, mis on muuhulgas mullale ka multšiks [3].

Samuti vähendab põllumaa muutmine püsirohumaaks mullast väljakantavate toitainete hulka ja mullaerosiooni ning näiteks turvasmuldadel taastatud püsirohumaad on ka heaks elupaigaks paljudele taime- ja loomaliikidele, seal hulgas tolmeldajatele ja põllukahjurite looduslikele vaenlastele [4,5].

Rohumaa uuendamist on parem teha kevadise külviga, et vähendada erosiooni ja toitainete leostumist mullast [6].

Kirjandus

1. Grismer, M. E., O’Geen, A. T., & Lewis, D. (2006). Vegetative filter strips for agricultural nonpoint source pollution control. Oakland, California: University of California Division of Agriculture and Natural Resources. doi: 10.13031/2013.31033.

2. Home-Grown Cereals Authority. (2008). Beneficials on farmland: identification and management guidelines. Beetle banks. URL: http://adlib.everysite.co.uk/adlib/defra/content.aspx?doc=277274&id=277318.

3. Boardman, J., Bateman, S., & Seymour, S. (2017). Understanding the influence of farmer motivations on changes to soil erosion risk on sites of former serious erosion in the South Downs National Park, UK. Land Use Policy, 60, 298–312. doi: 10.1016/j.landusepol.2016.10.043.

4. Lord, E. I., Anthony, S. G., & Goodlass, G. (2002). Agricultural nitrogen balance and water quality in the UK. Soil Use and Management, 18(4), 363–369. doi: 10.1111/j.1475-2743.2002.tb00253.x.

5. Manchester, S. J., McNally, S., Treweek, J. R., Sparks, T. H., & Mountford, J. O. (1999). The cost and practicality of techniques for the reversion of arable land to lowland wet grassland - An experimental study and review. Journal of Environmental Management, 55(2), 91–109. doi: 10.1006/jema.1998.0236.

6. Shepherd, M. A., Hatch, D. J., Jarvis, S. C., & Bhogal, A. (2001). Nitrate leaching from reseeded pasture. Soil Use and Management, 17(2), 97–105. doi: 10.1111/j.1475-2743.2001.tb00014.x.

Mis on rohumaaribad

Rohumaaribadeks nimetatakse peamiselt mitmeaastastest, aga ka üheaastastest taimedest koosnevaid rohttaimede ribasid põllumajandusmaastikes. Eelistatult peaksid ribad olema püsivalt sama koha peal ning ilma vahepeal üles kündmata, et soodustada liigirikka pool-loodusliku koosluse kujunemist.

Milleks on kasulikud

Püsivad rohumaaribad suurendavad maastiku mitmekesisust, on kasvukohaks taimedele, pakuvad läbi aasta elu-, varje- ja toitumispaika mitmesugustele lülijalgsetele (s.h. tolmeldajatele ja kahjurputukate looduslikele vaenlastele), lindudele ja pisiimetajatele [1–5] ning võimaldavad nende liikumist läbi maastiku erinevate elupaikade vahel [6]. Heas korras rohumaaribad vähendavad põllule jõudvate umbrohtude ja kahjurputukate hulka ning vähendada seeläbi vajadust pestitsiidide kasutamiseks [3,7]. Samuti vähendavad nad väetiste ja pestitsiidide jõudmist põllult ümbritsevasse keskkonda [8]. Kõige suurem kasu on rohumaaribadest elurikkuse soodustamiseks vähese mitmekesisusega maastikes (suured kultiveeritavad põllud, vähe maastikuelemente ja pool-looduslikke kooslusi) [9].

Kuidas rajada

Rohumaaribasid võib rajada nii põldude servadesse, põldude vahele või põllumassiivi sisse selle liigendamiseks ja loodusliku tolmeldamise ja kahjuritõrje soodustamiseks. Samuti sobivad rohumaaribad näiteks lautade, karjaõuede, väetisehoidlate jne ümbrusesse, et takistada toitainete leostumist ümbritsevasse keskkonda. Õigesti maastikku paigutatud rohumaaribad võivad takistada ka mullaerosiooni, veekogude saastumist, maanteedelt saaste jõudmist põldudele ning soodustada loomade liikumist läbi põllumajandusmaastike, seetõttu on vajalik nende paigutus igas konkreetses olukorras hästi läbi mõelda [8].

Rajamiseks võib lasta taimkattel looduslikult taastuda peale külvipinnast väljajätmist või kasutada kohalike taimede seemnesegusid [1,2]. Ribad võiksid olla vähemalt 6 m laiad, et vältida liigset põldudel kasutatavate kemikaalide mõju rohumaaribade elustikule ja ümbritsevale loodusele, vähendada umbrohtude ja suurendada väärtuslikemate taimede osakaalu taimkattes [3,10–12]. Suuremate põldude servas ning sees olevad ribad võiksid olla pigem laiemad kui 6 m [13,14]. Näiteks Valloonias, Belgias on kasutusel keskmiselt 12 m laiused ribad [15]. Soovitused selle osas, kui tihedalt oleks hea rohumaaribasid rajada, on väga varieeruvad. Soovitatud on teha ribasid põldudele, mis on suuremad kui 2 ha [16] või vähemalt iga 300 m tagant [17].

Rohumaaribasid ei tohiks rajada sinna, kus on varasemast teada ohustatud põlluumbrohtude (nagu näiteks rukkilill ja harilik äiakas) kasvukohad, kuna püsiva taimkattega rohumaaribadel ei suuda need liigid kasvama jääda [18]. Sellistes kohtades tasub pigem kasutada teisi meetodeid, nagu näiteks jätta põllu serva 6–24 meetri laiune riba, mis küntakse küll koos ülejäänud põlluga üles (eelistatult madalkünniga, et seemned liiga sügavale mulda ei satuks), kuid kuhu ei külvata põllukultuure. Kindlasti ei tohi selliseid servaribasid pestitsiididega töödelda ning vältida tuleks ka väetiste kasutamist, et mitte soodustada soovimatute umbrohtude vohamist [11,14].

Kasulik on rohumaaribasid kombineerida teiste maastikuelementidega, nagu kraavid, puuderibad, hekid, kiviaiad jne, sest see aitab kaitsta nende elementide elustikku põllumajanduskemikaalide eest ning suurendab rohumaaribade liigirikkust [3,10,11].

Kuidas hooldada

Loodusliku uuenemise korral võib esimesed 3–4 aastat niita sagedamini (kaks korda aastas), et kiirendada suktsessiooni niidukoosluse suunas. Edaspidi niita üldreeglina üks kord aastas ning eelistada selleks pigem suve teist poolt (juuli keskpaigast augusti keskpaigani). Putukate ning lindude arvukuse soodustamiseks tasub jätta alates 3–4 aastast igal aastal kolmandik kuni pool rohumaaribast niitmata või niitagi mõnda piirkonda ainult iga 2–3 aasta tagant, et võimaldada putukatel oma elutsükleid läbida [11,13] ning meelitada kohale pisiimetajaid, kelle urgusid kasutavad mõned kimalaseliigid pesa ehitamiseks [19]. Kindlasti ei tohiks ribasid üles künda, kuna see takistab pool-loodusliku niidukoosluse kujunemist. Laiemate ribade korral võib kasutada ka erinevat hooldamist eri osades – näiteks niita põllule lähemal asuvat osa iga aasta, sellest kaugemal asuvat poolt aga iga kolme aasta tagant. Nii kujuneb ribas erineva struktuuriga rohustud, mis on kasulikud erinevatele liikidele [20].

Rohumaaribades ei kasutata väetisi ega pestitsiide. Herbitsiide võib kasutada paiguti vaid kahjulike umbrohtude ja invasiivsete võõrliikide esinemisel [1,2]. Samuti ei kasutata ribasid regulaarseks liikumiseks põllumajandustehnikaga.

Kirjandus

1. Dicks LV, Ashpole JE, Dänhardt J, et al. Farmland Conservation Pages 291-330. Action: Create uncultivated margins around intensive arable or pasture fields. In: Sutherland WJ, Dicks LV, Ockendon N, Petrovan SO, Smith RK, eds. What Work. Conserv. 2019. Cambridge, UK: 2019;
2. Dicks LV, Ashpole JE, Dänhardt J, et al. Farmland Conservation Pages 291-330. Action: Plant grass buffer strips/margins around arable or pasture fields. In: Sutherland WJ, Dicks LV, Ockendon N, Petrovan SO, Smith RK, eds. What Work. Conserv. 2019. Cambridge, UK: Open Book Publishers; 2019;
3. Marshall EJP, Moonen AC. Field margins in northern Europe: Their functions and interactions with agriculture. Agric Ecosyst Environ 2002;89(1–2):5–21. https://doi.org/10.1016/S0167-8809(01)00315-2.
4. Thomas CFG, Marshall EJP. Arthropod abundance and diversity in differently vegetated margins of arable fields. Agric Ecosyst Environ 1999;72(2):131–44. https://doi.org/10.1016/S0167-8809(98)00169-8.
5. Albrecht M, Kleijn D, Williams N, et al. Global synthesis of the effectiveness of flower strips and hedgerows on pest control, pollination services and crop yield. Ecol Lett n.d.
6. Berggren Å, Birath B, Kindvall O. Effect of corridors and habitat edges on dispersal behavior, movement rates, and movement angles in Roesel’s bush-cricket (Metrioptera roeseli). Conserv Biol 2002;16(6):1562–9. https://doi.org/10.1046/j.1523-1739.2002.01203.x.
7. Hatt S, Lopes T, Boeraeve F, Chen J, Francis F. Pest regulation and support of natural enemies in agriculture: Experimental evidence of within field wildflower strips. Ecol Eng 2017;98:240–5. https://doi.org/10.1016/j.ecoleng.2016.10.080.
8. Grismer ME, O’Geen AT, Lewis D. Vegetative filter strips for agricultural nonpoint source pollution control 2006:7. https://doi.org/10.13031/2013.31033.
9. Scheper J, Bommarco R, Holzschuh A, et al. Local and landscape-level floral resources explain effects of wildflower strips on wild bees across four European countries. J Appl Ecol 2015;52:1165–75. https://doi.org/10.1111/1365-2664.12479.
10. Aavik T, Liira J. Quantifying the effect of organic farming, field boundary type and landscape structure on the vegetation of field boundaries. Agric Ecosyst Environ 2010;135(3):178–86. https://doi.org/10.1016/j.agee.2009.09.005.
11. Vickery JA, Bradbury RB, Henderson IG, Eaton MA, Grice P V. The role of agri-environment schemes and farm management practices in reversing the decline of farmland birds in England. Biol Conserv 2004;119(1):19–39. https://doi.org/10.1016/j.biocon.2003.06.004.
12. de Snoo GR. Unsprayed field margins: effects on environment, biodiversity and agricultural practice. Landsc Urban Plan 1999;46(1–3):151–60. https://doi.org/10.1016/S0169-2046(99)00039-0.
13. Gardiner T, Hill J, Marshall EJ. Grass field margins and Orthoptera in eastern England Grass field margins and Orthoptera in eastern. Entomol Gaz 2008;59:251–7.
14. D’Haeseleer J, Vanormelingen P. Bijen in akkerranden in Vlaams-Brabant. Rapport Natuurpunt Studie 2016/17. Mechelen: 2016.
15. Natagriwal. Les Méthodes Agro-Environnementales et Climatiques. Bande aménagée pour la faune 2020. https://www.natagriwal.be/fr/mesures-agro-environnementales/liste-des-mae/fiches/details/335 (accessed January 23, 2020).
16. Rodríguez C, Wiegand K. Evaluating the trade-off between machinery efficiency and loss of biodiversity-friendly habitats in arable landscapes: The role of field size. Agric Ecosyst Environ 2009;129(4):361–6. https://doi.org/10.1016/j.agee.2008.10.010.
17. Veromann E, Kaasik R. Põllumajandusmaa mitmekesisus. Tartu: Eesti Maaülikool; 2019.
18. Marshall EJP. The impact of landscape structure and sown grass margin strips on weed assemblages in arable crops and their boundaries. Weed Res 2009;49(1):107–15. https://doi.org/10.1111/j.1365-3180.2008.00670.x.
19. Stewart S, Dawson B. Management for bumblebees – how farmers can bring back the buzz. Edinburgh: 2011.
20. RSPB. Conservation management on an arable farm. The Royal Society for the Protection of Birds (RSPB); n.d.

Mis on lõokeselaigud

Lõokeselaigud on väikesed külvamata laigud keset põllukultuuri (peamiselt taliteravilja), mis on sobilikud põldlõokese (Alauda arvensis) toitumispaigaks. Üheks lõokeselaiguks eraldatakse põllumaast 16–40 m² ning iga hektari kohta peaks olema kaks laiku. Tuleb silmas pidada, et väiksemad lõokeselaigud on palju vähem efektiivsed ning väiksemate laikudega põldudele on ka lõokeste populatsioonitihedus väiksem. Kuna lõokeselaikude kogupindala põllul on väike (umbes 1%), siis ei vähenda need samas põllumaa tootlikkust [1].

Milleks on kasulikud

Euroopas on põldlõokese arvukus langenud intensiivsete põllumajanduslike meetmete tõttu, mis ei jäta lõokestele pesitsemiseks vajalikku elupaika [2]. Lõokeselaigud tagavad, et lindudele on läbi nende pesitsusushooja maastikus olemas sobiliku kõrguse ja tihedusega taimestik, kus nad saavad toitu otsida [2–4]. On näidatud, et põllumaal, kus on lõokeselaigud, esineb rohkem lõokesi ning nad suudavad kasvatada üles kuni 49% rohkem poegi [3,5]. Lisaks söövad lõokesed taimekahjureid, nagu näiteks röövikuid ja nälkjaid, ning ka umbrohtude seemneid [6]. Samuti soosivad lõokeselaigud taimede ja putukate elurikkust põllul [7].

Kuidas rajada

Kõige kasulikum on lõokeselaikude rajamine taliteraviljade põldudele, aga ka talirapsi põldudele [3,8]. Eestis tehtud katsetes on leitud lõokeselaikudel positiivne mõju ka suviteravilja põldudel [9]. Põld võiks olla vähemalt 5 ha suurune ning maastik selle ümber peaks olema avatud. Kui põld piirneb metsa või hekkidega, siis peaks see olema vähemalt 10 ha suurune [8].

Lõokeselaigu rajamiseks on soovitatav seemneid külvates masina külvik 3–5 meetri pikkusel ribal üles tõsta või välja lülitada (sõltuvalt ka külviku laiusest), et luua vähemalt 16 m² külvivaba laik. Teise võimalusena võib ka samas suuruses ala pärast külvi katta herbitsiidiga (kui see näiteks sobib paremini olemasolevate masinatega), kuid see on vähem soovitatav variant [3,8]. Laik ei tohiks olla põllu servale lähemal kui 24 m (parim kaugus servast on isegi 80 m [10]) ega puutuda kokku tehnoradade või elektripostidega [8]. Põllul peaks iga hektari kohta olema rajatud kaks lõokeselaiku [3,8]..

On väga tähtis, et parimaks liigikaitse tulemuslikkuseks võtaks lõokeselaikude loomisest osa samas piirkonnas võimalikult palju põlluharijaid.

Kuidas hooldada

Lõokeselaike võib edaspidi hooldada nagu ülejäänud põllumaad. Laigud peaksid olema kaetud madala ja hõreda rohustuga, siis on nende mõju kõige tõhusam [3,8].

Kirjandus

1. Odderskær P, Prang A, Poulsen JG, Andersen PN, Elmegaard N. Skylark (Alauda arvensis) utilisation of micro-habitats in spring barley fields. Agric Ecosyst Environ 1997;62(1):21–9. https://doi.org/https://doi.org/10.1016/S0167-8809(96)01113-9.
2. European Communities. Management plan for Skylark (Alauda arvensis) 2007–2009. 2007.
3. Schmidt JU, Eilers A, Schimkat M, et al. Effect of Sky Lark plots and additional tramlines on territory densities of the Sky Lark Alauda arvensis in an intensively managed agricultural landscape. Bird Study 2017;64(1):1–11. https://doi.org/10.1080/00063657.2016.1271394.
4. Benton TG, Vickery JA, Wilson JD. Farmland biodiversity: is habitat heterogeneity the key? Trends Ecol Evol 2003;18:182–8.
5. Stoate C, Moorcroft D. Research-based conservation at the farm scale: development and assessment of agri-environment scheme options. Asp Appl Biol 2007;81:161–8.
6. Grzimek B. Family: Larks. In: Hutchins M, ed. Grzimek’s Encycl. Anim. Vol. 9 Birds II. 2nd Edition. Detroit: Gale; 2003;353–4.
7. Smith BM, Jones NE. Effects of manipulating crop architecture on weed and arthropod diversity in winter wheat. Asp Appl Biol 2007;81:31–8.
8. RSPB. Skylark plots. Farming for wildlife. Guidelines overleaf. n.d.
9. Elts J. Põllulindude kaitseks vajalikud tegevused. Tartu: 2018.
10. RSPB. Conservation management on an arable farm. The Royal Society for the Protection of Birds (RSPB); n.d.

Mis on õierikkad ribad

Õierikkad ribad on kas ühe- või mitmeaastastest taimedest koosnevad rohumaaribad, mida rajatakse eelkõige looduslikele tolmeldajatele ja meemesilastele rohke nektari ja õietolmu pakkumiseks (vaata ka). Õierikkuse säilitamiseks vajavad ribad aeg-ajalt uuendamist.

Milleks on kasulikud

Mesilastele ja teistele tolmeldajatele atraktiivsete toitumis-, peatus- ja puhkealade pakkumiseks on kasulik rajada õierikkaid ribasid põlluservadesse või rikastada seemnetega olemasolevaid rohumaid [1–5]. Lisaväärtusena pakuvad sellised alad toitu ja elupaika ka teistele lülijalgsetele (s.h. taimekahjurite looduslikele vaenlastele), lindudele ja pisiimetajatele [1,6,7]. Võrreldes rohumaaribadega, kus võimaldatakse pigem looduslikku uuenemist, leitakse õierikastes ribades sageli (kuid mitte alati) rohkem tolmeldajaid. Samas soodustavad rajatud õierikkad korjealad pigem tavalisi liike, kuigi sealt on leitud ka haruldasemaid putukaid [3,4]. Kõige parem on, kui lisaks õierikastele ribadele on maastikus ka piisavalt pool-looduslikke rohumaid (loe lähemalt), mis tagavad tolmeldajatele pesapaikade läheduse ja muude vajalike ressursside kättesaadavuse ning pakuvad sobivaid tingimusi ka haruldasematele putukatele [8,9].

Kuidas rajada

Õierikkad ribad võivad olla kas püsiva taimestikuga või iga aasta kultiveerimist vajavad. Mõlemad pakuvad tolmeldajatele nektarit ja õietolmu, kuid püsiva taimestikuga ribad pakuvad elupaika ja ressursse ka teistele putukatele, imetajatele ja lindudele ning on seetõttu üldise elurikkuse soodustamiseks kasulikumad.

Üheaastastest taimedest koosnevaid ning iga aasta kultiveeritavaid ribasid tasub kasutada pigem seal, kus toitainete hulk mullas on väga kõrge (näiteks keset intensiivselt haritavat põldu) ning kvaliteetse püsitaimestikuga riba rajamine on seetõttu raskendatud. Samuti on üheaastaste taimedega riba hea rajada sinna, kust on varasemalt teada väärtuslike põlluumbrohtude, näiteks rukkilille, esinemine. Sellisel juhul võib seemned lisaks külvata ainult hõredalt (kui üldse), et soodustada looduslike umbrohtude kasvu. Kuigi üheaastaste õistaimede riba iga aasta üles küntakse, on siiski oluline rajada see iga aasta samasse kohta, kuna see soodustab taimede looduslikku seemnelist uuenemist.

Püsitaimestikuga õierikka ala rajamisel võib seemnesegu lisada olemasolevale rohumaale või rohumaaribale või siis rajada uus korjeala [2,3]. Viimasel juhul tuleks lisada seemnete hulka ka kõrreliste seemneid (eelistatult väiksema konkurentsivõimega), mis aitavad kaasa rohukamara tekkele ega lase umbrohtudel võimust võtta, kuid ei hakkaks samas ka liigselt konkureerima putuktolmlevate taimedega [2]. Õierikka riba rajamisel põlluserva või põllu sisse, tasuks riba teha vähemalt 6 m laiune [10,11].

Samuti võib rajada kõrvuti ühe- ja mitmeaastaste taimedega õistaimeribad. Näiteks kui on soov põllu serva rajada 10 m laiune riba, millest osa asub endisel põllul. Endisel põllul võib muld arvatavasti olla endiselt liiga kõrge toitainete sisaldusega väärtusliku pool-loodusliku rohumaariba kujunemiseks. Seetõttu võib jagada riba kaheks osaks – väetamisest vähem mõjutatud osale võib luua 5 m laiuse mitmeaastaste taimedega riba (kas õistaimedega rikastatud või mitte) ning sinna kõrvale kõrgema toitainete jääksisaldusega alale rajada 5 m laiuse üheaastastest taimedest õierikka riba. Hiljem, kui mulla toitesisaldus vähenenud on, võib kogu alale rajada mitmeaastaste taimedega riba, mis vajab vähem hooldust ning on ka elurikkusele kasulikum.

Peamiselt kasutatakse mesilaste korjelade rajamisel kohalikest putuktolmlevate taimeliikide seemnetest koosnevaid seemnesegusid. Erinev liigiline koosseis pakub õietolmu ja nektarit erinevatele liikidele, sellepärast on hea kasutada maastiku lõikes erineva liigilise koosseisuga seemnesegusid [2–4,12]. Teiste meetaimede hulka võib lisada ka põllumajanduslikke liike nagu näiteks ristikuid. Põllumajanduslike liikidega (näiteks punane ristik või keerispea) külvatud ribad on kimalastele väga atraktiivsed, kuid looduslike liikidega külvatud alad pakuvad toitu rohkematele liikidele ning varustavad putukaid õietolmu ja nektariga kevadest sügiseni [4]. Riba või rohumaa rajamiseks kasutatavate seemnesegude puhul on oluline silmas pidada, et selles oleksid esindatud eri aastaaegadel õitsevad liigid, mis sobivad erinevate liikide toidutaimedeks [2].

Meemesilastele korjealade rajamine

Meemesilaste jaoks rajatud ühe- või mõneliigilised üheaastaste meetaimedega korejalad (sageli kasutatakse näiteks keerispead või tatart) pakuvad meemesilastele (ja ka kimalastele) küll ohtralt nektarit [13,14], kuid erakmesilastest külastavad neid alasid vaid väga vähesed liigid [14–16]. Toitumas käivad seal ka näiteks sirelased [13], mardikad ja liblikad [16], teatud herilased ja parasitoidid, kes on nektari allika suhtes vähevalivad ning külastavad ühtemoodi erinevaid kooslusi [15]. Ka tatrapõlde külastavad peamiselt meemesilased ja sirelased, kuid mitte erakmesilased [17]. Samuti näitas pesalõksudega tehtud katse, et keerispea põllule ei teinud pesa ükski kiletiivalise liik, samas kui teistel katsealadel (nii põldudel, kesal kui niitudel) saadi samasuguse katsega kätte 23 liiki kiletiivalisi [15].

Seega on meetaimedega korjealad küll head meemesilaste meetootlikkuse tõstmiseks, kuid ei soodusta kuigivõrd üldist elurikkust põllumajandusmaastikel, pakkudes nektarit ainult valitud generalistidest liikidele. Seetõttu võiks korjealasid rajada pigem piiratud alal ning tagada läheduses kindlasti ka (pool)looduslike koosluste esinemine, kust nii meemesilastel kui kimalastel on võimalik koguda lisaks mitmekesisemaid ressursse ning kus saavad elupaika ja toitu leida ka rohkem spetsialiseerunud putukad [8,9,15,18].

Kuidas hooldada

Erinevates Euroopa riikides kasutatakse õierikaste ribade hooldamisel (ja ka rajamisel) väga erinevaid meetodeid [3]. Seejuures võib kõige kasulikum olla erinevate hooldusrežiimide kombineerimine maastikuskaalas. Iga 3–4 aasta tagant on vajalik korjealade uuendamine, et säilitada ala õierikkust [2]. Väetiste kasutamine õierikastel aladel ei ole lubatud, umbrohutõrjet võib teha vaid paiguti kahjulike umbrohtude ja invasiivsete võõrliikide piiramiseks [3]. Kasulik on osa ala niitmine (koos niite eemaldamisega) kevadel või suve alguses, mis lükkab sellel osal alast liikide õitsemise hilisemaks ning pikendab kogu riba õitsemisperioodi. Lisaks sellele on vajalik sügisene niitmine kogu alal. Seejuures võib niite maha jätmine aidata kaasa külvatud õistaimede seemnelisele uuenemisele [2].

Lisaks võib olla kasulik kombineerida korjealade rajamise meedet teistega, nagu näiteks õitsevate puude-põõsaste istutamisega. Näiteks võivad lähedalasuvad pajud pakkuda kimalastele ja erakmesilastele õietolmu ja nektarit varakevadel, kui õitsevaid rohttaimi on vähem ning toiduvarud seetõttu piiratud [2]. Maastikuskaalas on hea kombineerida nii ühe- kui mitmeaastaste taimedega rikastatud õistaimeribasid ning õistaimedega rikastamata pool-looduslikke rohumaaribasid.

Kirjandus

1. Dicks LV, Ashpole JE, Dänhardt J, et al. Farmland Conservation Pages 291-330. Action: Plant nectar flower mixture/wildflower strips. In: Sutherland WJ, Dicks LV, Ockendon N, Petrovan SO, Smith RK, eds. What Work. Conserv. 2019. Cambridge, UK: Open Book Publishers; 2019;
2. Pywell RF, Meek WR, Hulmes L, et al. Management to enhance pollen and nectar resources for bumblebees and butterflies within intensively farmed landscapes. J Insect Conserv 2011;15(6):853–64. https://doi.org/10.1007/s10841-011-9383-x.
3. Haaland C, Naisbit RE, Bersier LF. Sown wildflower strips for insect conservation: A review. Insect Conserv Divers 2011;4(1):60–80. https://doi.org/10.1111/j.1752-4598.2010.00098.x.
4. Carvell C, Meek WR, Pywell RF, Goulson D, Nowakowski M. Comparing the efficacy of agri-environment schemes to enhance bumble bee abundance and diversity on arable field margins. J Appl Ecol 2007;44(1):29–40. https://doi.org/10.1111/j.1365-2664.2006.01249.x.
5. Jönsson AM, Ekroos J, Dänhardt J, Andersson GKS, Olsson O, Smith HG. Sown flower strips in southern Sweden increase abundances of wild bees and hoverflies in the wider landscape. Biol Conserv 2015;184:51–8. https://doi.org/10.1016/j.biocon.2014.12.027.
6. Ramsden MW, Menéndez R, Leather SR, Wäckers F. Optimizing field margins for biocontrol services: The relative role of aphid abundance, annual floral resources, and overwinter habitat in enhancing aphid natural enemies. Agric Ecosyst Environ 2014;199:94–104. https://doi.org/10.1016/j.agee.2014.08.024.
7. Grass I, Albrecht J, Jauker F, et al. Much more than bees - Wildflower plantings support highly diverse flower-visitor communities from complex to structurally simple agricultural landscapes. Agric Ecosyst Environ 2016;225:45–53. https://doi.org/10.1016/j.agee.2016.04.001.
8. Wood TJ, Holland JM, Goulson D. Pollinator-friendly management does not increase the diversity of farmland bees and wasps. Biol Conserv 2015;187:120–6. https://doi.org/10.1016/j.biocon.2015.04.022.
9. Wood TJ, Holland JM, Goulson D. Providing foraging resources for solitary bees on farmland: current schemes for pollinators benefit a limited suite of species. J Appl Ecol 2017;54(1):323–33. https://doi.org/10.1111/1365-2664.12718.
10. Aavik T, Liira J. Quantifying the effect of organic farming, field boundary type and landscape structure on the vegetation of field boundaries. Agric Ecosyst Environ 2010;135(3):178–86. https://doi.org/10.1016/j.agee.2009.09.005.
11. de Snoo GR. Unsprayed field margins: effects on environment, biodiversity and agricultural practice. Landsc Urban Plan 1999;46(1–3):151–60. https://doi.org/10.1016/S0169-2046(99)00039-0.
12. Carvell C, Bourke AFG, Osborne JL, Heard MS. Effects of an agri-environment scheme on bumblebee reproduction at local and landscape scales. Basic Appl Ecol 2015;16(6):519–30. https://doi.org/10.1016/j.baae.2015.05.006.
13. Pontin DR, Wade MR, Kehrli P, Wratten SD. Attractiveness of single and multiple species flower patches to beneficial insects in agroecosystems. Ann Appl Biol 2006;148(1):39–47. https://doi.org/10.1111/j.1744-7348.2005.00037.x.
14. Mallinger RE, Franco JG, Prischmann-Voldseth DA, Prasifka JR. Annual cover crops for managed and wild bees: Optimal plant mixtures depend on pollinator enhancement goals. Agric Ecosyst Environ 2019;273:107–16. https://doi.org/10.1016/j.agee.2018.12.006.
15. Gathmann A, Greiler HJ, Tscharntke T. Trap-nesting bees and wasps colonizing set-aside fields: succession and body size, management by cutting and sowing. Oecologia 1994;98(1):8–14. https://doi.org/10.1007/BF00326084.
16. Petanidou T. Introducing plants for bee-keeping at any cost? - Assessment of Phacelia tanacetifolia as nectar source plant under xeric Mediterranean conditions. Plant Syst Evol 2003;238(1–4):155–68. https://doi.org/10.1007/s00606-002-0278-x.
17. Jacquemart AL, Gillet C, Cawoy V. Floral visitors and the importance of honey bee on buckwheat (Fagopyrum esculentum Moench) in central Belgium. J Hortic Sci Biotechnol 2007;82(1):104–8. https://doi.org/10.1080/14620316.2007.11512205.
18. Decourtye A, Mader E, Desneux N. Landscape enhancement of floral resources for honey bees in agro-ecosystems. Apidologie 2010;41(3):264–77. https://doi.org/10.1051/apido/2010024.

Milleks on kasulik

Väiksemad põllud suurendavad piirkonna maastikulist mitmekesisust ning servade tihedust, mis soodustab mitmekesisust paljudes erinevates liigirühmades [1,2]. Suuremale osale põllumajandusmaastikes elavatest liikidest mõjub positiivselt elupaikade mitmekesisus nii ühe põllu, põldude kompleksi kui ka kogu maastiku lõikes [1,3–5]. Mitmekesistes maastikes on võrreldes ühetaolistega suurem näiteks kimalaste [6], liblikate [7], jooksiklaste [4], sihktiivaliste [8,9], ämblike [4] ja põllulindude, sh. põldlõokeste [3,5] liigirikkus või arvukus. Põldlõokeste ning mõnede teiste ohustatumate maas pesitsevate põllulindude kohta on siiski leitud ka vastupidist, et neile sobivad pigem suurte põldudega maastikud [5,10]. Kindlasti on põldlõokeste puhul oluline, et maastik oleks avatud, ilma puude ning teiste kõrgemate maastikuelementideta [3,10].

Kuidas rajada

Elurikkust on võimalik põllumajandusmaastikes suurendada, jagades suuremad põllud väiksemateks [11] ning luues tekkinud servadesse erinevaid elurikkust soodustavaid maastikuelemente nagu rohumaaribad (s.h. põllusisesed ribad), õierohked rohumaaribad, hekid, kraavid, istutades puid ning rajades teisi maastikuelemente, mis suurendavad maastiku mitmekesisust ning pakuvad elupaiku ja toitu erinevatele liikidele [4,12,13].

Väga väikesed põllud ei ole tänapäevase põllumajandustehnika suuruse tõttu sageli kuigi kuluefektiivsed [13,14]. Täpne tasuvuse piir sõltub konkreetsest olukorrast ja kasutatavatest masinatest. Näiteks Hispaanias Andaluusia tingimustes on välja arvutatud, et suuremate kui 1–2 ha suuruste viljapõldude puhul suureneb masinate efektiivsus väga vähe. Sellepärast soovitati sarnastes tingimustes rajada rohkem kui 2 ha suurustele põldudele rohumaaribasid, et nii soodustada elurikkust ilma samas kuluefektiivsust vähendamata [13].

Kuidas hooldada

Väiksematel põldudel tuleks maastiku lõikes kasvatada erinevaid põllukultuure [11]. Ka ühe põllu või rohumaa siseselt tasub soodustada heterogeensust (näiteks tihedamaid ja hõredamaid laike) [3]. Rajatud maastikuelementide puhul on väga oluline, kuidas neid hooldatakse, sest igale rühmale ja liigile sobivad veidi erinevad tingimused [3] ning kõige kasulikum on erinevate hooldusrežiimide kasutamine ühe maastiku lõikes [15,16].

Näide Ühendkuningriigist

Norfolki maakonnas ühendati peale Teist maailmasõda 1960. aastate lõpuks ajapikku kümme väiksemat traditsioonilist põldu üheks suureks (61 ha) ning hakati kasutama intensiivpõllunduse võtteid. Selle tagajärjel suurenes drastiliselt mulla erosioon põllul, eriti suurema kaldega nõlvadel, mille tagajärjel uhuti põllult vihmadega mitmel aastal minema suur kogus mulda ning sai kahjustada ka saak. Aastal 1982 võttis põllu üle uus omanik, kes hakkas erosiooniga võitlema. Aja jooksul istutas ta mitmele poole puid ja rajas hekke tuule ja veevoolu tõkestamiseks ning jagas lõpuks põllu neljaks väiksemaks osaks. Selle tulemusena vähenes oluliselt mulla erosioon, suurenes maastiku elurikkus ning paranes ka maastiku esteetiline välimus [17].

Kirjandus

1. Fahrig L, Girard J, Duro D, et al. Farmlands with smaller crop fields have higher within-field biodiversity. Agric Ecosyst Environ 2015;200:219–34. https://doi.org/10.1016/j.agee.2014.11.018.
2. Martin EA, Dainese M, Clough Y, et al. The interplay of landscape composition and configuration: new pathways to manage functional biodiversity and agroecosystem services across Europe. Ecol Lett 2019;22:1083–94. https://doi.org/10.1111/ele.13265.
3. Benton TG, Vickery JA, Wilson JD. Farmland biodiversity: is habitat heterogeneity the key? Trends Ecol Evol 2003;18:182–8.
4. Gallé R, Happe AK, Baillod AB, Tscharntke T, Batáry P. Landscape configuration, organic management, and within-field position drive functional diversity of spiders and carabids. J Appl Ecol 2019;56(1):63–72. https://doi.org/10.1111/1365-2664.13257.
5. Pickett SRA, Siriwardena GM. The relationship between multi-scale habitat heterogeneity and farmland bird abundance. Ecography (Cop) 2011;34(6):955–69. https://doi.org/10.1111/j.1600-0587.2011.06608.x.
6. Muljar R, Viik E, Marja R, et al. The effect of field size on the number of bumble bees. Agron Res 2010;8:357–60.
7. Flick T, Feagan S, Fahrig L. Effects of landscape structure on butterfly species richness and abundance in agricultural landscapes in eastern Ontario, Canada. Agric Ecosyst Environ 2012;156:123–33. https://doi.org/10.1016/j.agee.2012.05.006.
8. Rodríguez C, Bustamante J. Patterns of Orthoptera abundance and lesser kestrel conservation in arable landscapes. Biodivers Conserv 2008;17(7):1753–64. https://doi.org/10.1007/s10531-008-9381-9.
9. Gardiner T, Hill J, Marshall EJ. Grass field margins and Orthoptera in eastern England Grass field margins and Orthoptera in eastern. Entomol Gaz 2008;59:251–7.
10. Koleček J, Reif J, Weidinger K. The abundance of a farmland specialist bird, the skylark, in three European regions with contrasting agricultural management. Agric Ecosyst Environ 2015;212:30–7. https://doi.org/10.1016/j.agee.2015.06.018.
11. Konvicka M, Benes J, Polakova S. Smaller fields support more butterlies: comparing two neighbouring European countries with diferent socioeconomic heritage. J Insect Conserv 2016;20:1113–8. https://doi.org/10.1007/s10841-016-9940-4.
12. Ouin A, Burel F. Influence of herbaceous elements on butterfly diversity in hedgerow agricultural landscapes. Agric Ecosyst Environ 2002;93(1–3):45–53. https://doi.org/10.1016/S0167-8809(02)00004-X.
13. Rodríguez C, Wiegand K. Evaluating the trade-off between machinery efficiency and loss of biodiversity-friendly habitats in arable landscapes: The role of field size. Agric Ecosyst Environ 2009;129(4):361–6. https://doi.org/10.1016/j.agee.2008.10.010.
14. Helliwell R. Where did the marginal land go? Farmers perspectives on marginal land and its implications for adoption of dedicated energy crops. Energy Policy 2018;117(March):166–72. https://doi.org/10.1016/j.enpol.2018.03.011.
15. Diacon-Bolli J, Dalang T, Holderegger R, Bürgi M. Heterogeneity fosters biodiversity: Linking history and ecology of dry calcareous grasslands. Basic Appl Ecol 2012;13(8):641–53.
16. Meyer S, Unternährer D, Arlettaz R, Humbert JY, Menz MHM. Promoting diverse communities of wild bees and hoverflies requires a landscape approach to managing meadows. Agric Ecosyst Environ 2017;239:376–84. https://doi.org/10.1016/j.agee.2017.01.037.
17. Evans R. Curtailing water erosion of cultivated land: an example from north Norfolk, eastern England. Earth Surf Process Landforms 2006;31:598–605. https://doi.org/10.1002/esp.1354.

Mis on servaalad

Servaalad põllumajandusmaastikus on näiteks tee-, kraavi- ja metsaääred, rohumaaribad ja hekid. Need on põllumajandusmaastikes peamised looduslike liikide elupaigad, seepärast on mitmekesisuse soodustamiseks vajalik servaaladel vältida pestitsiide, väetamist ja kündmist. Mitmekesised maastikud koos hea sidususega looduslike ja poollooduslike alade ning suure servaalade tihedusega on üks parimaid kindlustuspoliise mitmekesise elustiku tagamiseks põllumajandusmaastikel [1].

Kitsad põlluservad muudavad sealse taimestiku väga vastuvõtlikuks põllumajandusest tulenevate häiringute osas ning põldudelt leostuvad lämmastik- ja fosforväetised loovad soodsad tingimused kiirekasvuliste taimeliikide domineerimiseks, mis omakorda põhjustavad liigirikkuse vähenemist. Selleks, et peatada liigirikkuse vähenemist, on oluline säilitada ja hooldada põlluservabiotoope, seejuures on oluline servaalade laius [2].

Kuidas teostada

Põlluservade taimkatte mitmekesisust mõjutab ka põlluserva laius, loodusväärtuslikud liigid saavad kasu eelkõige laiemast avatud kooslusega servaalast, kitsad põlluservad pakuvad kasvukohta peamiselt ruderaalsetele ja häiringu suhtes tolerantsetele liikdele. Seoses pärandniitude pindala vähenemisega tuleks senisest enam pöörata tähelepanu alternatiivsetele kasvukohtadele, muu hulgas ka laiadele avakooslustega põlluservadele [2]. Põlluserva laius peaks olema vähemalt 3-4 m, et tagada piisavalt stabiilsed ökoloogilised tingimused ka kasvukohanõudlikumate niiduliikide jaoks [2].

Põhjalik üleeuroopaline metaanalüüs [3] tuvastas, et kõrge servaalade tihedusega maastikes saavutavad enamik tolmeldajatest ja suur osa kahjurite vaenlastest kõrgeima arvukuse ning tagavad sel moel efektiivse tolmeldamise ja kahjuritõrje ka servadega külgnevatel põldudel. Suurim saagikus (saak pindalaühiku kohta) on maastikes, kus põllumaa protsent maastikust oli 20–40% ja servaalade pikkus jäi 100–200 meetri vahele ning kus poollooduslikud alad katsid 10–20% ning servaalad 400 meetrit hektari kohta.

Vähendada või vältida pestitsiidide ja mineraalsete väetiste kasutamist. Kasutada erinevaid mürke ja kunstlikke väetisi võimalikult vähe ning ainult siis kui vaja, teostada pritsimist ettevaatlikult ainult lubatud tingimuste korral ning lubatud viisidel, jätta pritsimata põldude servaalad (kaitseriba ehk kaitseserv), vältida pestitsiidide ja väetiste sattumist veekogudesse ning teistele looduslikele, poollooduslikele ja muidu elustiku jaoks kõrvale jäetud aladele jne. Kaitseserva jätmisega saab tagada, et mürgid ei jõua rohtsete või metsaste põlluservade või rohumaaribadeni ning võimaldab elustikul seal mürkide eest peituda ja ellu jääda [4,5].

Kirjandus

1. Cole, L. J., Kleijn, D., Dicks, L. V., Stout, J. C., Potts, S. G., Albrecht, M., & Scheper, J. (2020). A critical analysis of the potential for EU Common Agricultural Policy measures to support wild pollinators on farmland. Journal of Applied Ecology, 57(4), 681–694. doi: 10.1111/1365-2664.13572.  

2. Aavik, T. (2009). Plant species richness, composition and functional trait pattern in agricultural landscapes – the role of land use intensity and landscape structure. Tartu Ülikooli Kirjastus.

3. Martin, E. A., Dainese, M., Clough, Y., Báldi, A., Bommarco, R., Gagic, V., & Steffan-Dewenter, I. (2019). The interplay of landscape composition and configuration: new pathways to manage functional biodiversity and agroecosystem services across Europe. Ecology Letters, 22, 1083–1094. doi: 10.1111/ele.13265.

4. Dicks, L. V., Ashpole, J. E., Dänhardt, J., James, K., Jönsson, A., Randall, N., & Sutherland, W. J. (2019c). Farmland Conservation Pages 291-330. Action: Leave headlands in fields unsprayed (conservation headlands. In W.J. Sutherland, L. V. Dicks, N. Ockendon, S. O. Petrovan, & R. K. Smith (Eds.), What Works in Conservation 2019. Cambridge, UK: Open Book Publishers. URL: https://www.conservationevidence.com/actions/652.

5. Semm, M., Mikk, M., Elts, J., & Lohtaja, S. (2003). Põllumajandusmaastike loodushoid. Soovitusi talunikele igapäevasteks töödeks. Eesti Loodusfoto.