Rohumaaribadeks nimetatakse peamiselt mitmeaastastest, aga ka üheaastastest taimedest koosnevaid rohttaimede ribasid põllumajandusmaastikes. Eelistatult peaksid ribad olema püsivalt sama koha peal ning ilma vahepeal üles kündmata, et soodustada liigirikka pool-loodusliku koosluse kujunemist.
Püsivad rohumaaribad suurendavad maastiku mitmekesisust, on kasvukohaks taimedele, pakuvad läbi aasta elu-, varje- ja toitumispaika mitmesugustele lülijalgsetele (s.h. tolmeldajatele ja kahjurputukate looduslikele vaenlastele), lindudele ja pisiimetajatele [1–5] ning võimaldavad nende liikumist läbi maastiku erinevate elupaikade vahel [6]. Heas korras rohumaaribad vähendavad põllule jõudvate umbrohtude ja kahjurputukate hulka ning vähendada seeläbi vajadust pestitsiidide kasutamiseks [3,7]. Samuti vähendavad nad väetiste ja pestitsiidide jõudmist põllult ümbritsevasse keskkonda [8]. Kõige suurem kasu on rohumaaribadest elurikkuse soodustamiseks vähese mitmekesisusega maastikes (suured kultiveeritavad põllud, vähe maastikuelemente ja pool-looduslikke kooslusi) [9].
Rohumaaribasid võib rajada nii põldude servadesse, põldude vahele või põllumassiivi sisse selle liigendamiseks ja loodusliku tolmeldamise ja kahjuritõrje soodustamiseks. Samuti sobivad rohumaaribad näiteks lautade, karjaõuede, väetisehoidlate jne ümbrusesse, et takistada toitainete leostumist ümbritsevasse keskkonda. Õigesti maastikku paigutatud rohumaaribad võivad takistada ka mullaerosiooni, veekogude saastumist, maanteedelt saaste jõudmist põldudele ning soodustada loomade liikumist läbi põllumajandusmaastike, seetõttu on vajalik nende paigutus igas konkreetses olukorras hästi läbi mõelda [8].
Rajamiseks võib lasta taimkattel looduslikult taastuda peale külvipinnast väljajätmist või kasutada kohalike taimede seemnesegusid [1,2]. Ribad võiksid olla vähemalt 6 m laiad, et vältida liigset põldudel kasutatavate kemikaalide mõju rohumaaribade elustikule ja ümbritsevale loodusele, vähendada umbrohtude ja suurendada väärtuslikemate taimede osakaalu taimkattes [3,10–12]. Suuremate põldude servas ning sees olevad ribad võiksid olla pigem laiemad kui 6 m [13,14]. Näiteks Valloonias, Belgias on kasutusel keskmiselt 12 m laiused ribad [15]. Soovitused selle osas, kui tihedalt oleks hea rohumaaribasid rajada, on väga varieeruvad. Soovitatud on teha ribasid põldudele, mis on suuremad kui 2 ha [16] või vähemalt iga 300 m tagant [17].
Rohumaaribasid ei tohiks rajada sinna, kus on varasemast teada ohustatud põlluumbrohtude (nagu näiteks rukkilill ja harilik äiakas) kasvukohad, kuna püsiva taimkattega rohumaaribadel ei suuda need liigid kasvama jääda [18]. Sellistes kohtades tasub pigem kasutada teisi meetodeid, nagu näiteks jätta põllu serva 6–24 meetri laiune riba, mis küntakse küll koos ülejäänud põlluga üles (eelistatult madalkünniga, et seemned liiga sügavale mulda ei satuks), kuid kuhu ei külvata põllukultuure. Kindlasti ei tohi selliseid servaribasid pestitsiididega töödelda ning vältida tuleks ka väetiste kasutamist, et mitte soodustada soovimatute umbrohtude vohamist [11,14].
Kasulik on rohumaaribasid kombineerida teiste maastikuelementidega, nagu kraavid, puuderibad, hekid, kiviaiad jne, sest see aitab kaitsta nende elementide elustikku põllumajanduskemikaalide eest ning suurendab rohumaaribade liigirikkust [3,10,11].
Loodusliku uuenemise korral võib esimesed 3–4 aastat niita sagedamini (kaks korda aastas), et kiirendada suktsessiooni niidukoosluse suunas. Edaspidi niita üldreeglina üks kord aastas ning eelistada selleks pigem suve teist poolt (juuli keskpaigast augusti keskpaigani). Putukate ning lindude arvukuse soodustamiseks tasub jätta alates 3–4 aastast igal aastal kolmandik kuni pool rohumaaribast niitmata või niitagi mõnda piirkonda ainult iga 2–3 aasta tagant, et võimaldada putukatel oma elutsükleid läbida [11,13] ning meelitada kohale pisiimetajaid, kelle urgusid kasutavad mõned kimalaseliigid pesa ehitamiseks [19]. Kindlasti ei tohiks ribasid üles künda, kuna see takistab pool-loodusliku niidukoosluse kujunemist. Laiemate ribade korral võib kasutada ka erinevat hooldamist eri osades – näiteks niita põllule lähemal asuvat osa iga aasta, sellest kaugemal asuvat poolt aga iga kolme aasta tagant. Nii kujuneb ribas erineva struktuuriga rohustud, mis on kasulikud erinevatele liikidele [20].
Rohumaaribades ei kasutata väetisi ega pestitsiide. Herbitsiide võib kasutada paiguti vaid kahjulike umbrohtude ja invasiivsete võõrliikide esinemisel [1,2]. Samuti ei kasutata ribasid regulaarseks liikumiseks põllumajandustehnikaga.
