Siin kontekstis peetakse nö. õitsevate puude ja põõsaste all silmas enamjaolt putuktolmlevaid puid-põõsaid, mis varustavad tolmeldajaid õietolmu ja nektariga. Nö. õitsevate puude-põõsaste soodustamine ei tähenda kaugeltki, et tuultolmlevad puud-põõsad ja mitteõitsevad puud (okaspuud) ei oleks maastikus olulised! Ka kõik teised puud-põõsad pakuvad elupaika ja toitu arvukatele liikidele ning varustavad maastikke erinevate looduse hüvedega.
Lisaks rohttaimedele pakuvad tolmeldajatele õietolmu ja nektarit ka paljud puud ja põõsad ning nad on seejuures väga oluliseks nektari ja õietolmu allikaks paljudele liikidele [1,2]. Kuna igal puul ja põõsal on tuhandeid õisi korraga väikesel alal, siis on ühe taime poolt pakutava toidu kogus väga suur [1]. Samuti suurendavad puittaimed maastiku mitmekesisust ja pakuvad elupaiku, varjevõimalusi ning pesakohti paljudele putukatele ja lindudele [1,3,4]. Puude ja põõsaste viljad on ka heaks toiduks arvukatele linnuliikidele [5]. Lisaks reguleerivad puittaimed ka kohalikku mikrokliimat ning aitavad filtreerida mullast, õhust ja sadeveest saasteaineid.
Lisaks nektari ja õietolmu kogumisele on mitmetele mesilaseliikidele kasulik puude lähedus ka teistel põhjustel, näiteks koguvad osad liigid puulehti pesaehituseks või okaspuudelt vaiku kaitseks teiste liikide ning patogeenide vastu. Seetõttu on vajalik, et maastikus esineks mitmesuguseid erinevaid puuliike, mitte ainult nö. õitsevaid puid [12].
Õitsevad puud ja põõsad võib istutada hekina, üksikult või rühmades, kraavide serva, metsa veerde või lagendikele [4,6,7]. Kindlasti tuleks eelistada Eesti looduslikke liike. Tolmeldajatele on väga meelepärased näiteks erinevad pajud, viirpuud, kibuvitsad, harilik vaher, harilik pärn ja põldmurakas [1,2,6–9], samuti ka sarapuu, kontpuud, lodjapuu, tuhkpuud, pihlakas, pooppuu jt. [9]. Aiataimedest on hea istutada marjapõõsaid ning viljapuid, mille viljad on hiljem ka heaks toiduks lindudele [5]. Samuti on tolmeldajatele väga hea nektari ja õietolmu allikas hobukastan [9].
Hea on kasutada koos erinevaid liike, mis varustavad tolmeldajaid ja teisi liike toiduga läbi erinevate aastaaegade [6]. Näiteks pajud pakuvad õietolmu (isased pajud) ja nektarit (nii isased kui emased pajud) varakevadel kui muid õitsevaid taimi on vähe ning tagavad seega, et mesilastel on maastikus toitu kogu nende aktiivsusperioodi vältel kevadest sügiseni [6,8,10]. Eriti hästi töötab eri aegadel õitsevate liikide kombineerimine koos hekkide ümbruses olevate rohttaimedega, mis samuti läbi eri aastaaegade õitsevad [3,6].
Esimestel aastatel peale istutamist tuleb jälgida, et puud ja põõsad kasvama läheksid, vajadusel istikute ümbrust niita ning vajadusel välja läinud taimed uutega asendada. Hiljem vajavad nad vähe hooldust. Vajaduse korral võib neid kärpida või pügada ning juuresvõsusid ajavate liikide ümbrust võib olla vaja regulaarselt niita [11]. Okste lõikus peaks toimuma väljaspool lindude pesitsusperioodi ning söödavaid vilju kandvate liikide puhul eelistatult talve teises pooles, peale seda kui linnud on jõudnud viljad okstelt ära süüa [5].
