Tiigiks liigitatakse väikest ja madalat, seisva veega isoleeritud mageveekogu. Tiigid on elupaigaks mitmetele organismirühmadele nagu kahepaiksed, kiilid, ujurid, teod, vesimardikad ja mitmed veetaimed, kuid on erilise tähtsusega eelkõige kahepaiksetele, kelle elu algab just väikeveekogudest. Põllumajandusmaastikesse kahepaiksete tiikide rajamine soodustab ka looduslikku kahjuritõrjet – kahepaiksed söövad suurtes kogustes erinevaid aia- ja põllukahjureid (putukad, teod, ämblikud jt) ja aitavad neid seeläbi kontrolli all hoida. Parimad sigimisveekogud on kalavabad, päikesele avatud, laugete kallastega, puhta veega ning mõõdukalt taimestunud [1,2,3,4]. Need tingimused tagavad kullestele ohtlike vaenlaste puudumise ning kiire vee soojenemise. Eriti oluline on, et veekogud asuksid lähestikku ning moodustaksid kogumikke, mis aitab tagada laiema valiku erineva suuruse ja sügavusega sobivaid elu- ja sigimispaikasid [1,3].
Kalad, samas, väikeveekogu looduslikku ökosüsteemi ei kuulu. Kalad võivad tiikidesse sattuda inimese poolt asutatuna või ka veelindude kaudu. Kaladega tiigid on üldiselt elurikkuse poolest vaesemad ja ka madalama vee kvaliteediga kui ilma kaladeta tiigid, kuna tiikidesse asustatavad kalad (nt kogred, valgeamuurid, karpkalad) söövad ära zooplanktoni ja taimed, mille tagajärjel kannatab tiigi isepuhastusvõime ja hõljumvetikad saavad piiramatult vohama hakata. Samuti tuhnivad kalad põhjamudas, paisates setteid ja toitaineid tagasi veesambasse, mistõttu vee läbipaistvus väheneb ja põhjataimestiku kasv on takistatud. Lisaks söövad kalad suurselgrootuid ning kahepaiksete kudu ja kulleseid, vähendades tiigi elurikkust [1].
Põllumajanduslikes maastikes pole looduslike veekogude hulk enamasti kuigi suur. Seetõttu on nendesse maastikesse tiikide rajamine oluline sealse elurikkuse toetamiseks [5]. Väikeveekogude head seisundit ohustab eelkõige intensiivsest põllumajandusest tulenev toitainete üleküllus. Väetised ja taimekaitsevahendid võivad sattuda veekogudesse näiteks vihmaveega. Samuti on karjatatavatel aladel, kus loomad kasutavad tiike joogikohana, vees suurem fosfori ja lämmastikusisaldus [5]. Põllumajandusreostust aitab veekogudest eemal hoida veekogude ümber olevad püsirohumaad [1].
Tiigi rajamisel on oluline sobiva koha valik, milleks parim on looduslik lohk või liigniiske ala. Pane tähele, et tiiki ei suubuks kraavi või oja, väikeveekogu läheduses (~50 m) ei tohiks olla intensiivselt majandatavaid põlde või metsa, tiik peaks olema päikesele avatud ning tiigi põhi peab olema vettpidav (nt saviliiv või savi). Tiik ei pea olema väga sügav, aia- ja kastmistiigiks või loomade jootmiskohaks piisab 0,5-1 m sügavusest väikeveekogust. Tiiki ei tohi kaevata läbi vettpidava kihi. Tiigi kaldad peaksid olema lauged, kuna see aitab vältida erosiooni ja liigset toitainete sissevoolu ning laugete kallastega tiik on ühtlasi ka ohutum ja kergemini hooldatav. Väljakaevatud pinnast ei tohi laotada tiigi kaldanõlvale, vaid pisut eemale tasasele maale või põllu- või aiamaale vedada [1].
Tiigi rajamisel tuleb ka silmas pidada, et mitmekesise elustiku toetamiseks ei tohiks tiik liiga väikene olla. Tiik peaks kindlasti olema suurem kui 100 m2, kuid soovituslik on rajada vähemalt 200 m2 suurune tiik. Suuremale tiigile on võimalik lauget kaldaala rajada, samas liiga väikestel tiikidel on ka kaldad järsud, kuna väikese tiigi korral pole lihtsalt ruumi laugeid kaldaid kujundada [6].
Ka vana tiiki on võimalik taastada. Parim aeg tiigi taastamiseks on sügis, kui enamus seal elavatest liikidest on tiigist lahkunud. Enne taastamist tuleks tiik veest tühjaks pumbata, eemaldada taimestik ja setted kuni mineraalse põhjakihi paljandumiseni. Kogu vesi ja orgaaniline sete tuleb tiigist eemaldada, et kindlustada huumusrikka aine, aga ka kalade eemaldamine. Muud tingimused (lauged kaldad, savikihiga arvestamine, väljakaevatud pinnase eemaldamine kallastelt) on samad mis uue tiigi rajamisel [1].
Mida paremas korras ja looduslikus tasakaalus tiik on, seda vähem hooldust see nõuab. Tiigi ümbrust niida vastavalt vajadusele – hea ei ole täiesti lagedaks niidetud ala ega ka aastaid niitmata taimestik. Tuleb jälgida, et tiigi kallastel võsa ei hakkaks kasvama. Üldiselt puud ja põõsad otse tiigi kaldaalale ei sobi kuna need võivad tiiki liigselt varjutada ja kiirendavad liigse lehevarisega tiigi kinnikasvamist [4]. Niidetud hein ja võsa tuleb viia tiigi äärest eemale. Tiigi ümbruse hooldamisel loomadega pane tähele, et loomi poleks tiigi kohta korraga liiga palju – suure loomkoormuse tõttu võivad tiigi kaldad mudaseks tallatud saada ja vesi reostuda. Värskelt rajatud tiigis võivad esimesel aastal vetikad vohama hakata kuna elustik pole veel välja kujuneda jõudnud – loomuliku koosluse kujnemisel lõpeb ka vetikate vohamine. Vetikate massilisel esinemisel tuleb need rehaga kokku tõmmata ja tiigist eemaldada. Kui vetikad hakkavad vohama eelnevalt heas korras olnud tiigis, tuleb selle põhjus välja selgitada ja see eemaldada (enamasti toitainete sissevool). Ka kõrgemat taimestikku nagu hundinui ja pilliroog tuleb piirata, kuid anda taimede külge kinnitanud veeselgrootutele võimalus tiiki tagasi pääsemiseks. Värskelt rajatud tiigist tuleks kindlasti eemaldada hundinui, kuna see takistab teiste taimeliikide kasvu [1].
NB! Uue tiigi rajamisest tuleb teavitada kohalikku omavalitsust, kellelt saab ka muud olulist seonduvat infot. Kaitsealustel aladel tuleb teavitada Keskkonnaametit, kellelt saab infot ka ala loodusväärtuse kohta.
