Elurikkuse soodustamiseks rohumaadel on hea kasutada majandamise variatiivsust nii ruumis (rohumaa siseselt, selle lähemas ümbruses ja kogu maastiku skaalas) kui ka ajas (ühe aasta sees ja eri aastate lõikes) [1–3]. Erinevad majandamisvõtted ning erinev ajastus aitavad luua sobivaid tingimusi mitmesugustele organismirühmadele ja erinevate elupaigaeelistustega liikidele nende sees [1,4,5]. Kõige parema tulemuse saavutamiseks on vajalik farmerite koostöö kogu maastiku lõikes, et tagada erinevate majandamismustrite kasutamine ning samas läbi aasta elupaikade ja ressursside olemasolu loomastikule [1].
Parimate praktikate valimiseks konkreetses piirkonnas tasub uurida, milliseid võtteid ja ajastust on selles piirkonnas ajalooliselt maastiku hooldamisel kasutatud, sest enamasti aitasid traditsiooniliselt kasutatud võtted luua nii ruumis kui ajas mitmekesiseid elupaiku erinevate kohastumustega liikidele [1,3,6]. Sageli on konkreetse piirkonna või ka rohumaa taimestik ja loomastik ka kohastunud just seal piirkonnas ajalooliselt kasutatud majandamisrežiimile [3].
Ühe rohumaa piires on võimalik erinevaid elupaiku tekitada näiteks eri aegadel järkjärgulise niitmisega või mosaiikse niitmisega, jättes alale niitmata rohuribasid [2,7]. Järkjärguline niitmine toimub vähemalt kahes või rohkemas osas, seejuures võib rohumaa jagada osadeks iga aasta natuke erinevalt või siis roteerida eri osade niitmisaegu regulaarselt. Näiteks Rumeenias Ghimeşi piirkonnas, kus suurt osa rohumaadest majandatakse endiselt traditsiooniliselt, niidetakse rohumaid 4–6 osas ning niitmisaegu roteeritakse iga aasta. Nad teavad, et varem niidetud hein on küll kõrgema kvaliteediga, kuid hiljem niidetud osadel jõuavad valmida taimede seemned ning seeläbi hoiab niitmisaegade roteerimine pikas perspektiivis rohumaa liigirikka ning heina kvaliteedi kõrge [8]. Rohumaa eri osade niitmise vahe võiks olla 2–3 nädalat (eriti, kui rohumaa niidetakse ainult kahes või kolmes osas), et varasemalt niidetud alal jõuaks rohustu taastuda ja olla sobivaks toitumis- ja pelgupaigaks hiljem niidetava osa liikidele. Seejuures võib mõne osa jätta ka järgmise aastani niitmata [9].
Alternatiivina järkjärgulisele niitmisele võib jätta alale niitmata rohuribasid (iga aasta erinevas kohas), mis niidetakse alles sügisel või veel parem, jäetakse niitmata kuni järgmise aastani [2,10]. Niitmata ala peaks olema vähemalt 10% (soovitatavalt kuni 20%) rohumaa pindalast, kuid oluline on ka selle absoluutne suurus, kuju ning sellel leiduvad ressursid putukate ja teiste loomade jaoks (õied, seemned jne) [10]. Samuti tõstab rohumaa varieeruvust puude ja põõsaste esinemine alal [2] ning peale niitmist väikesel koormusel karjatamine [11], mis loovad sobivad tingimusi ja elupaiku mitmetele liikidele, näiteks erinevatele putukatele ja neist toituvatele lindudele [2,12]. Kui rohumaal esineb puittaimi või muid maastikuelemente, siis on hea jätta niitmata alad nende ümbrusse [2].
Mosaiikse niitmine ja osa ala niitmata jätmise korral saavad hiljem niidetud aladel taimede seemned valmida. Eriti soodustab see kõrgekasvulisi rohundeid, mis on varasele ja sagedasele niitmisele eriti tundlikud [7]. Erinevate selgrootute vastsetele, mis niitmisega kipuvad hävima, mõjub pelgupaikade (niitmata ribade või laikude) jätmine samuti hästi ning nende arvukused on sellistel aladel kõrgemad. Seal hulgas mõjub see eriti hästi hilise arenguga liikidele [13]. Ka täiskasvanud selgrootud pigem väldivad niidetud alasid ning peale niitmist leidub neid peamiselt niitmata alade läheduses (näiteks liblikaid, maapinnal tegutsevaid mardikaid, ämblikke, rohutirtse ja ritsikaid) [9].
Näiteks on leitud, et pelgupaikade jätmine rohumaadele suurendas rohumaadel mesilaste ja sirelaste [5,14], päeva- ja ööliblikate [13,15], sihktiivaliste (rohutirtsude ja ritsikate) [16,17] ja maapinnal tegutsevate mardikate arvukust [18]. Seejuures olid pelgupaigad eriti kasulikud rohumaa spetsialistidest liblikatele [15] ja liblikatele, kelle vastsed elavad rohustus [13]. Sarnaselt rukkirääkudele võib ka putukatele olla kasulik niitmine pelgupaiga suunas, et putukatel oleks võimalik niiduki eest sinna peitu põgeneda [17].
Lisaks majandamise mitmekesisusele ühe rohumaa siseselt on elurikkuse soodustamiseks oluline ka rohumaa ümbruses esinevate maastikuelementide ja külgnevate alade mitmekesisus. Seda eelkõige liikide puhul, mis vajavad eluks vaheldumisi erinevaid kooslusi või eelistavad erinevate koosluste piirialasid. Näiteks mitmed liblikad ja kimalased eelistavad puuderibade lähedust [2]. Samuti on mitmeid putukaid, linde ja imetajaid, kes vajavad erinevates elustaadiumites erinevaid elupaiku. Nende jaoks on eriti olulised nii rohumaadel ja nende ümbruses paiknevad maastikuelemendid kui ka kogu ümbritsev maastik [1].
Väga oluline on erinevate majandamisvõtete ja -aegade kasutamine ühe maastiku lõikes, mis tagab elupaiku erinevaid tingimusi vajavatele liikidele ja seega kõrgema liigirikkuse kogu maastikus [1,3,6]. Kui kogu maastik toetab erinevate liikide esinemist, siis saab tõusta liigirikkus ka üksikutel rohumaadel, kuna liigid saavad maastikes paremini liikuda nii sarnaste kui erinevate elupaikade vahel. Seega sõltub rohumaade väärtus oluliselt neid ümbritsevast maastikust. Lisaks on hea, kui maastikes on lisaks põllumaadele ja aktiivselt majandatavatele rohumaadele ka vanemaid kesasid, puid-põõsaid ning väiksemate häiringutega alasid, mis kõik pakuvad elupaika erinevatele liikidele [1,4]. Eri tüüpi alade koosesinemine on väga hea ka neile liikidele, mis vajavad elu jooksul erinevaid elupaiku näiteks toitumiseks, paljunemiseks ja peitumiseks ning liiguvad seetõttu pidevalt erinevate koosluste vahel [1]. Erinevate majandamisvõtete ja -aegade kasutamine maastike lõikes vajab ka head koostööd ja kooskõlastamist farmerite vahel [1].
Maastikuskaalas on väga oluline ka looduslike, pool-looduslike ning loodussõbralikult majandatud alade osakaal maastikus. Näiteks on Šveitsis et 1×1 km suurustes maastikulõikudes leitud järsk langus lindude liigirikkuses, kui maastikus on vähem kui 20% looduslikke alasid [19]. Samades maastikes leiti, et kui loodussõbralikult majandatud alade pindala tõsteti 5%-lt 15%-le, siis suurenes neis liblikate liigirikkus 22% ja lindude liigrikkus 10% [20].
Elurikkuse soodustamiseks ning ressursside parema jaotamise huvides on mõnikord kasulik niitmine ühel või mõnel aastal vahele jätta. Selle tõhusus sõltub suuresti ala tingimustest ning tegevuse eesmärkidest. Rohumaalt saadava heina mass on suurim, kui niita iga aasta (üks või kaks korda aastas), kuigi kui jätta aasta või paar vahele, siis on esimesel korral saadava heina mass suurem, kui pideva niitmise korral [21]. Tälle ja teiste (2018) [22] ülevaateartikkel Euroopa pool-looduslike rohumaade kohta leidis, et niitmise sagedus üksi ei mõjutanud taimede ja loomade mitmekesisust oluliselt, kuid mõjud olid erinevad sõltuvalt ala tingimustest. Üldreeglina on sagedasem niitmine (iga aasta ja ka mitu korda aastas) parem suure produktiivsuse tingimustes, samas kui teisi rohumaid võib vajadusel niita ka mõne aasta tagant, ilma et see elurikkusele olulist kahju teeks [22,23].
Mõnedele liikidele võib aasta või paari vahele jätmine mõjuda pigem hästi, näiteks kõrgekasvulistele rohunditele [7], mitmetele lindudele (näiteks kadakatäks [24] ja nurmkana [25]) ning mõnedele ohustatud tähniksinitiiva liikidele [26]. Isegi vanad kesad, mis on üle 10 aasta niitmata võivad olla väga rikkalikud putukate poolest, s.h. olla elupaigaks mõnedel haruldasematele liblikatele, ning on head elupaigad taimedele, mis ei talu häiringud ning loomadele, mis vajavad niiskemat ja jahedamat keskkonda. Samuti on sellised (ja ka teised niitmata) alad head talvitumispaigad putukatele, lindudele ja imetajatele [1]. Sihktiivalisi (ritsikaid ja rohutirtse) on 10 aastat niitmata aladelt küll leitud vähem kui mujalt, kuid samas esineb seal liike, mida muudes elupaikades ei leidu [4]. Suurele osale liblikatele ja mardikatele aga sobivad just rohumaad, mida niidetakse iga aasta ning eriti hea, kui lisaks ka madalal koormusel karjatatakse [2].
Sarnaselt eelmisele küsimusele on ka siin üldreegliks see, et suurema produktiivsusega rohumaadel on parem niita sagedamini ning väiksema produktiisusega aladel pigem harvem [22]. Samuti on hea silmas pidada kohalikku traditsioonilist majandamisrežiimi, mis võib olla antud piirkonnas majandamiseks sobivaim, kuna kohalik elustik on just sellise režiimiga aastasadade vältel harjunud [3]. Kõige parem on aeg-ajalt kasutatavat niitmisrežiimi varieerida nii ühe aasta lõikes kui ka aastate vahel [2,4,27].
Ungaris ja Saksamaal on leitud, et kõrgeim taimede liigrikkus on kaks korda aastas niidetud rohumaadel, seejuures Ungaris ongi traditsiooniline kaks korda aastas niita [28,29]. Sama leiti kraavide taimestiku puhul Hollandis (parim oli niita kaks korda aastas suve teises pooles), kuid samas soovitati režiimi aastast aastasse varieerida, et anda paremad võimalused erinevatele liikidele [27]. Tšehhis aga leiti, et taimede liigirikkus kasvas, kui rohumaad niideti üks kord aastas [3]. Kord aastas niitmine on kasulik ka päeva- ja ööliblikatele [3], sh. ohustatud tähniksinitiibadele [26]. Rohutirtsude ja ritsikate kohta tehtud uuringus järeldati aga, et niitmiste kord peaks olema nii väike, kui rohumaa säilitamiseks minimaalselt vajalik on [30].
Vahe kahe niitmise vahel võiks olla vähemalt 8 nädalat, sest umbes nii pikk on aeg, mis enamikel põllulindudel kulub oma poegade üleskasvatamiseks. Samas teistele elustikurühmadele ei mängi selle vahemiku hoidmine kuigi arvestatavat rolli [31].
Niitmise mõju rohumaa elustikule sõltub suuresti ka niitmise ajastusest aasta vältel. Samuti põhjustab see teatava konflikti kogutava heina kvaliteedi ja elurikkuse vahel, kuna suurele osale liikidele on kasulikum hilisem niitmine (peale juuli keskpaika või isegi augustis-septembris), kuid heina kvaliteet on kõrgeim varasema niitmise korral [18]. Rumeenias Ghimeşi piirkonnas on endiselt traditsioonilisi majandamisvõtteid kasutavad perekonnad leidnud nende kahe poole vahel hea kompromissi läbi rohumaade jaokaupa niitmise, mis tagab neile pikas perspektiivis nii kvaliteetse heina kui ka kõrge liigirikkuse [8].
Taimede üldisele liigrikkusele ei pruugi niitmise ajastus väga suurt mõju avaldada [29], kuigi konkreetsetele liikidele võib see olla väga oluline [6]. Leitud on, et niitmise lükkamine kevadest suvesse pigem suurendab taimede liigirikkust, kuid kevadise või suvise niitmise lükkamine sügisesse on kas ilma mõjuta või võib ka olla negatiivse mõjuga [32]. Oluline on, et suuremal osal liikidest (või mõnel konkreetsel liigil, mida kaitsta soovitakse) oleks olnud aega seemnete valmimiseks enne niitmist. Sellepärast on vajalik ka niitmisaegade varieerimine nii maastiku kui ühe rohumaa piires, et anda nii võimalus erinevatele liikidele [6].
Selgrootutele üldiselt mõjub hästi pigem hilisem niitmine (suvine niitmine kevadise asemel) [13,32]. Näiteks sihktiivalistele (rohutirtsud ja ritsikad) [16], tirdilistele, ämblikele [33], päeva- ja ööliblikatele [6,13,15] on parem hiline niitmine. Ka ohustatud liblikatele tähniksinitiibadele ja nende peremeessipelgatele sobib kõige paremini niitmine septembri lõpus või siis enne liblikate lennuperioodi [26,34]. Ka mesilastele, sirelastele ja parasiitsetele herilastele sobib kõige enam hiline niitmine [5,13]. Seejuures on tolmeldajatele väga oluline see, et neile jaguks nektarit ja õietolmu kogu suve vältel. Näiteks on kevadel ja suve alguses niitmata aladel on kõige enam õisi juulis, samas kui juuni alguses niidetud aladel on kõige enam õisi augustis. Nõnda saab erinevaid niitmisaegu kombineerides tagada, et maastikus on kogu aeg olemas piisavalt õitsevaid taimi [35].
Ka erinevatele lindudele sobib paremini hilisem niitmine, mis võimaldab neil pojad enne niitmist üles kasvatada, kuni veel rohustu neile pelgupaika ning toitu annab [24,36,37]. Seetõttu soovitatakse vähemalt osadel aladel, kus on rohkem linde, niita hiljem või siis eri aladel vaheldumisi hiljem niita, et kaitsta lindude populatsioone [24]. On ka võimalus otsida lindude pesad üles, märgistada ning nende ümbrus niitmata jätta, kuid see on väga töömahukas ja on kasutatav pigem erandjuhtudel ning koostöös ekspertidega [36].
