Põlluservad on servaalad põllumajandusmaastikes. Põlluservadeks on näiteks rohumaaribad ja hekid ning tee-, kraavi ja metsaääred. Hea kvaliteediga põlluservad on mitmekesise looduslikest liikidest taimestikuga, õiterohked, minimaalselt 3-6 meetrit laiad (mida laiem, seda parem). Nad on hooldatud niidukooslustele sarnaselt (heinategu kord-kaks aastas või karjatamine) ning piisavalt laiad, et suurem osa servast on kaitstud kündmise, väetiste või pestitsiidide mõju eest.
Mahuka üleeuroopalise metaanalüüsi alusel [1] on elurikkuse hoidmiseks, loodusliku kahjuritõrje tõhusaks toimimiseks, tolmeldamisteenuse hea kättesaadavuse jaoks ning ka saagikuse tagamiseks tõhusaimad põllumajandusmaastikud, kus on piisavalt poollooduslikke alasid (min 20%) ning suur servatihedus (ca 400 m hektari kohta).
Eesti põllumajandusmaastikes läbiviidav kimalaste seire näitab, et mitmekesisemates maastikes paiknevate põldude servades leidub oluliselt rohkem kimalasi kui Kesk-Eesti üheülbalisemates maastikes asuvates põlluservades [2]. Kimalaste jaoks on lisaks oluline õistaimede osakaal põlluservas ning põlluserva pindala [3].
Kraavid ja nende puhverribad pakuvad elupaika väga mitmesugustele liikidele, mis muidu põllumajandusmaastikus elada ei saa. Seetõttu tuleb kraave eelistada maa-alustele torusüsteemidele.
Kraavid on elurikkuse seisukohast väga olulised põllumajandusmaastike elemendid. Nad võimaldavad pakkuda elu-, toitumis-ja varjepaika liikidele (taimedele, paljudele lülijalgsetele ja teistele selgrootutele, kahepaiksetele, lindudele, suuremad ka kaladele), kes eelistavad niiskemat elupaika, kõrgemat taimestikku, kes elavadki vees või kelle noorjärgud vajavad arenguks vett ega saa ilma kraavideta põllumajandusmaastikus püsima jääda [4,5,6].
Senistele teadmistele tuginedes on kõige optimaalsemad põllumajandusmaastikud sellised, kus haritava põllumaa protsent 1 km raadiuses jääb alla 50% või kus on tagatud vähemalt 20% poollooduslikke alasid (sh maastikuelemente) ning samaaegne suur servatihedus (ca 400 meetrit hektari kohta) [1].
Loodushüvede soodustamisel on oluline tagada ka maastikuelementide kvaliteet. Hiljutise globaalse ülevaatetöö alusel suurendas õitsvate taimedega rohumaaribade rajamine põlluservadesse loodusliku kahjuritõrje teenust põllul keskmiselt 16% võrreldes põldudega, millel mitmekesised servaalad puudusid [7]. Tolmeldamisteenus sõltus kõrgemast rohttaimede liigilisest mitmekesisusest ribal. Liigirikkuse suurenemine ühest liigist 25 liigini suurendas prognoositud tolmeldamisteenust 52% [7].
Mida laiem on põlluserv, seda parem. Samuti tuleb kasuks, kui põlluservad külgnevad metsaga. Laiemates põlluservades leidub kimalasi arvukamalt. Samuti leidub rohkem kimalasi pigem metsaga külgnevates põlluservades võrreldes mõlemalt poolt avatud põlluservadega [3].
Eelkõige on oluline säilitada olemasolevaid hekke ja põõsasribasid, mis on elurikkamad kui vastselt rajatud hekid ja põõsaribad. Nende rajamisel kasutada erinevaid kodumaiseid liike, mis sobivad kohalikesse tingimustesse ning pakuvad toitu erinevatele loomaliikidele läbi aasta.
Kraavide rajamisel ja hooldamisel on eelkõige oluline tekitada maastikuskaalas elupaiku, mis sobivad erinevate eelistustega liikidele. Uute kraavide rajamisel ja vanade hooldamisel tuleb lähtuda kohalikest oludest ning vajadusest. Võimaluse korral võiks rajada maastikku erinevate omadustega kraave, et soodustada mitmesuguste elupaikade teket, näiteks varieerida nõlvade kaldenurka, rajada mõnel pool veepiirile madalaveelisi servi või rajadagi kraavid kahetasandilistena. Kahetasandilised kraavid tekitavad elupaiku rohkematele liikidele, moodustavad sujuvama ülemineku märja ja kuiva elukeskkonna vahel ning võimaldavad ka mugavamat ligipääsu kraavi hooldamise korral [8]. Nii uute kui olemasolevate kraavide looduslikkuse soodustamiseks on hea rajada nende juurde näiteks settetiike, laiendusi, nõlvapuisteid, kaevata kraave laugemaks, asetada voolusängi kive ja kasutada muid võtteid, mis tekitavad kraavides elupaiku rohkematele liikidele [8]. Veesisese taimestiku kujunemise kiirendamiseks võib istutada kraavi mõned pilliroo või hundinuia risoomi tükid, millest need taimed üsna kergesti kasvama hakkavad. Samas ei tohiks neid liike istutada lähestikku kokku, sest nad võivad üksteist välja tõrjuda [9].
1. Martin, E. A., Dainese, M., Clough, Y., Báldi, A., Bommarco, R., Gagic, V., & Steffan-Dewenter, I. (2019). The interplay of landscape composition and configuration: new pathways to manage functional biodiversity and agroecosystem services across Europe. Ecology Letters, 22, 1083–1094. doi: 10.1111/ele.13265.
2. Põllumajandusuuringute Keskus (2020). Eesti maaelu arengukava 2014-2020 4. ja 5. prioriteedi hindamine. Kimalaste mitmekesisuse ja arvukuse uuring. URL: https://pmk.agri.ee/sites/default/files/2020- 04/kimalased_2019.pdf
3. Sõber, V., M. Leps, A. Kaasik, M. Mänd, & T. Teder. (2020). Forest proximity supports bumblebee species richness and abundance in hemi-boreal agricultural landscape. Agriculture, Ecosystems & Environment, 298, 106961
4. Aavik, T., & Liira, J. (2010). Quantifying the effect of organic farming, field boundary type and landscape structure on the vegetation of field boundaries. Agriculture, Ecosystems & Environment, 135(3), 178–186. doi: 10.1016/j.agee.2009.09.005
5. Peepson, A., & Mikk, M. (2003). Haritava maa ja sellega seotud maastikuelementide bioloogilise mitmekesisuse säästliku kasutamise meetmete hindamine.
6. Veromann, E., & Kaasik, R. (2019). Põllumajandusmaa mitmekesisus. Tartu: Eesti Maaülikool.
7. Albrecht, M., D. Kleijn, N. M. Williams, M. Tschumi, B. R. Blaauw, R. Bommarco, A. J. Campbell, M. Dainese, F. A. Drummond, M. H. Entling, D. Ganser, G. A. de Groot, D. Goulson, H. Grab, H. Hamilton, F. Herzog, R. Isaacs, K. Jacot, P. Jeanneret, M. Jonsson, E. Knop, C. Kremen, D. A. Landis, G. M. Loeb, L. Marini, M. McKerchar, L. Morandin, S. C. Pfister, S. G. Potts, M. Rundlöf, H. Sardiñas, A. Sciligo, C. Thies, T. Tscharntke, E. Venturini, E. Veromann, I. M. G. Vollhardt, F. Wäckers, K. Ward, A. Wilby, M. Woltz, S. Wratten, & Sutter, L. (2020). The effectiveness of flower strips and hedgerows on pest control, pollination services and crop yield: a quantitative synthesis. Ecology Letters, 23, 1488-1498.
8. Kasak, K., Piirimäe, K., & Vahtrus, S. (2016). Veekaitsemeetmed põllumajanduses. Käsiraamat tootjale. Tartu: SA Eestimaa Looduse Fond.
9. Mander, Ü., Hayakawa, Y. & Kuusemets, V. (2005). Purification processes, ecological functions, planning and design of riparian buffer zones in agricultural watersheds. Ecological Engineering, 24, 421-432.
