Reguleeri karjatuskoormust erinevate koplite vaheldumisi kasutamisega

Pane tähele!

  • Reguleeri karjatuskoormust erinevate koplite vaheldumisi kasutamisega.
  • Võimalusel lase karjamaal paari aasta tagant üks aasta puhata.
  • Karjata võimalusel koos erinevaid loomaliike.
  • Kasuta parasiitide vähendamiseks võimaluse korral sobivaid karjatamisaegu ning karjamaade ja karjatatavate liikide vahetamist.
  • Karjatamisel väldi liiga suurt loomkoormust, karjata keskmisel või madalamal koormusel.
  • Tegevusele ei ole antud teaduspõhiste katsete põhjal hinnangut, võimalus teadlastega koostöös uurida.

Karjatamisviisid

Peamised karjatamisviisid on vabakarjatamine ehk pidev karjatamine ja kopliviisiline karjatamine ehk rotatsioonkarjatamine. Loomad pääsevad vabakarjatamise korral rohumaale kogu karjatamisperioodi jooksul ning on välja toodud, et nii kasutavad loomad ära 50% kopli potentsiaalist. Põhjus on selles, et loomad eelistavad koplis värskemaid ja maitsvamaid taimi, ülekasvanud ja kuivad taimed kaotavad oma toiteväärtuse ning loomad ei söö neid [1].

Kui karjatatav rohumaa on suur, jaotatakse ala ajutise taraga väiksemateks kopliteks ning kogu kari on ühes koplis. Karjatamisaeg on lühike, olenevalt rohumaast 1-2 päeva kopli kohta ning selleks, et taimed jõuaksid uuesti kasvada, ei lasta loomi samasse koplisse enne kahe nädala möödumist. Kui taimestiku kasv on kiire, tehakse osades koplites ka silo või heina [1].

Rotatsioonkarjatamisele sarnane on ribakarjatamine, kus ajutise tara abil suunatakse loomad värskele rohumaaosale edasi 1-2 korda päevas. Ribakarjatamine on suure karjatamiskoormusega võte, mis sobib eelkõige kõrge tootlikkusega väetatud kultuurrohumaadele, seda kasutatakse peamiselt lüpsilehmade puhul. Rotatsioon- ja ribakarjatamisel kasutatakse söödapotensiaali kõige paremini ära, kuid need on ka kõige töömahukamad [1].

Milleks on kasulik

Karjatamiskoormuse reguleerimine eri koplite kasutamisega ning karjamaa puhkeperioodid on kasulikud mullaelustikule, taimestikule ja erosiooni vähendamiseks, samuti on see parem loomade tervisele ja säästab kulutusi. Näiteks tuleb loomad karjamaadel viia järgmisele alale enne kui rohumaa on täiesti tühjaks söödud, et ei tekiks olukorda, kus loomad peavad oma väljaheidete ligidalt sööma (parasiitide kogus kõige suurem) [1]. Võimalusel tuleks aeg-ajalt lasta karjamaadel puhata ehk jätta mõni aasta karjatamata. Näiteks on see hea liblikatele, kellele võimaldab vaheaasta ühe elutsükli segamatult läbida. Lisaks muudab see majandamise mitmekesisemaks [2].



Kirjandus

1. Jamieson, A. (2013). Lihaveisekasvatus pärandkooslustel. Tartu: SA Eestimaa Looduse Fond.

2. Helm, A. (2019). Loopealsed ja kadastikud. Ülevaade elurikkusest, väärtustest ja kasutusest. Juhend hooldamiseks ja taastamiseks.

Elustikurühmad

TaimedMuud lülijalgsedMullaelustik

Looduse hüved

  • Elupaigad
  • Elurikkus
  • Süsiniku sidumine
  • Mulla kvaliteet
  • Erosiooni takistamine

Rakendamine

  • Püsirohumaa
  • Liigirikas püsirohumaa
  • Pärandniidud
Tartu ÜlikoolLIFE IPNatura 2000LIFE EURegionaalarengu Fond