Servaalad põllumajandusmaastikus on näiteks tee-, kraavi- ja metsaääred, rohumaaribad ja hekid. Need on põllumajandusmaastikes peamised looduslike liikide elupaigad, seepärast on mitmekesisuse soodustamiseks vajalik servaaladel vältida pestitsiide, väetamist ja kündmist. Mitmekesised maastikud koos hea sidususega looduslike ja poollooduslike alade ning suure servaalade tihedusega on üks parimaid kindlustuspoliise mitmekesise elustiku tagamiseks põllumajandusmaastikel [1].
Kitsad põlluservad muudavad sealse taimestiku väga vastuvõtlikuks põllumajandusest tulenevate häiringute osas ning põldudelt leostuvad lämmastik- ja fosforväetised loovad soodsad tingimused kiirekasvuliste taimeliikide domineerimiseks, mis omakorda põhjustavad liigirikkuse vähenemist. Selleks, et peatada liigirikkuse vähenemist, on oluline säilitada ja hooldada põlluservabiotoope, seejuures on oluline servaalade laius [2].
Põlluservade taimkatte mitmekesisust mõjutab ka põlluserva laius, loodusväärtuslikud liigid saavad kasu eelkõige laiemast avatud kooslusega servaalast, kitsad põlluservad pakuvad kasvukohta peamiselt ruderaalsetele ja häiringu suhtes tolerantsetele liikdele. Seoses pärandniitude pindala vähenemisega tuleks senisest enam pöörata tähelepanu alternatiivsetele kasvukohtadele, muu hulgas ka laiadele avakooslustega põlluservadele [2]. Põlluserva laius peaks olema vähemalt 3-4 m, et tagada piisavalt stabiilsed ökoloogilised tingimused ka kasvukohanõudlikumate niiduliikide jaoks [2].
Põhjalik üleeuroopaline metaanalüüs [3] tuvastas, et kõrge servaalade tihedusega maastikes saavutavad enamik tolmeldajatest ja suur osa kahjurite vaenlastest kõrgeima arvukuse ning tagavad sel moel efektiivse tolmeldamise ja kahjuritõrje ka servadega külgnevatel põldudel. Suurim saagikus (saak pindalaühiku kohta) on maastikes, kus põllumaa protsent maastikust oli 20–40% ja servaalade pikkus jäi 100–200 meetri vahele ning kus poollooduslikud alad katsid 10–20% ning servaalad 400 meetrit hektari kohta.
Vähendada või vältida pestitsiidide ja mineraalsete väetiste kasutamist. Kasutada erinevaid mürke ja kunstlikke väetisi võimalikult vähe ning ainult siis kui vaja, teostada pritsimist ettevaatlikult ainult lubatud tingimuste korral ning lubatud viisidel, jätta pritsimata põldude servaalad (kaitseriba ehk kaitseserv), vältida pestitsiidide ja väetiste sattumist veekogudesse ning teistele looduslikele, poollooduslikele ja muidu elustiku jaoks kõrvale jäetud aladele jne. Kaitseserva jätmisega saab tagada, et mürgid ei jõua rohtsete või metsaste põlluservade või rohumaaribadeni ning võimaldab elustikul seal mürkide eest peituda ja ellu jääda [4,5].
1. Cole, L. J., Kleijn, D., Dicks, L. V., Stout, J. C., Potts, S. G., Albrecht, M., & Scheper, J. (2020). A critical analysis of the potential for EU Common Agricultural Policy measures to support wild pollinators on farmland. Journal of Applied Ecology, 57(4), 681–694. doi: 10.1111/1365-2664.13572.
2. Aavik, T. (2009). Plant species richness, composition and functional trait pattern in agricultural landscapes – the role of land use intensity and landscape structure. Tartu Ülikooli Kirjastus.
3. Martin, E. A., Dainese, M., Clough, Y., Báldi, A., Bommarco, R., Gagic, V., & Steffan-Dewenter, I. (2019). The interplay of landscape composition and configuration: new pathways to manage functional biodiversity and agroecosystem services across Europe. Ecology Letters, 22, 1083–1094. doi: 10.1111/ele.13265.
4. Dicks, L. V., Ashpole, J. E., Dänhardt, J., James, K., Jönsson, A., Randall, N., & Sutherland, W. J. (2019c). Farmland Conservation Pages 291-330. Action: Leave headlands in fields unsprayed (conservation headlands. In W.J. Sutherland, L. V. Dicks, N. Ockendon, S. O. Petrovan, & R. K. Smith (Eds.), What Works in Conservation 2019. Cambridge, UK: Open Book Publishers. URL: https://www.conservationevidence.com/actions/652.
5. Semm, M., Mikk, M., Elts, J., & Lohtaja, S. (2003). Põllumajandusmaastike loodushoid. Soovitusi talunikele igapäevasteks töödeks. Eesti Loodusfoto.
