Milleks on kasulik

Turvasmullad sisaldavad suurel hulgal orgaanilist ainet, mis kuivendamise ja ülesharimise tagajärjel hakkab mineraliseeruma ning vabastama atmosfääri suuremal hulgal kasvuhoonegaase (süsihappegaasi ja lämmastikdioksiidi) kui mineraalmullad [1–3]. Turvasmuldadel asuvate põldude püsirohumaadeks muutmisega on võimalik vähendada mulla süsinikuvaru kadu ja kasvuhoonegaaside jõudmist atmosfääri, kuna rohumaadel on kasvuhoonegaaside emissioonid on oluliselt väiksemad kui põllumaadel [3–6]. Samuti väheneb püsirohumaa rajamisega mullast väljakantavate toitainete hulk ja mullaerosioon. Turvasmuldadel taastatud püsirohumaad on ka heaks elupaigaks paljudele taime- ja loomaliikidele, seal hulgas tolmeldajatele ja põllukahjurite looduslikele vaenlastele [7,8].

Kuidas teostada

Eelkõige ei tohi praegu turvasmuldadel asuvaid püsirohumaid üles harida ning neid tuleks hooldada, pidades silmas kliimaeesmärke ja elurikkust.

Kõige parem on taastada turvasmuldadel põlde püsirohumaaks seal, kus loodusliku koosluse taastamine on kõige lihtsam, ehk kus:

1. põldu on haritud pigem lühiajaliselt ning muutused mullas on väiksemad [9];
2. loodusliku veerežiimi on vähem muudetud ning selle taastamine on lihtsam (eelkõige siis, kui on eesmärk on taastada niiske rohumaa, aga ka siis, kui veerežiimi muuta ei plaanita);
3. läheduses on (pool-)looduslikke turvasmuldadel asuvaid rohumaid, kust liikidel oleks võimalik taastatavasse kooslusesse hiljem looduslikult juurde levida [7]. 

Püsirohumaad võib taastada nii kuivendatuna kui ka taastatud veerežiimiga niiske rohumaana (eelistatud variant). Veetaseme tõstmine võimaldab taastada väärtuslikke niiskeid rohumaid ning võib takistada mullas orgaanilise aine edasist kiiret mineraliseerumist [5,7] (kuigi osadel andmetel sõltub see protsess pigem mulla temperatuurist kui veetaseme kõrgusest [4,10]). Samas võivad sellega kaasneda ka mõningad probleemid. Esiteks on veerežiimi taastamiseks vaja rajada kuivenduskraavidele tammid või lüüsid, mis suurendab taastamise kulukust [7]. Teiseks muutub koos veetaseme tõstmisega mulla redokspotentsiaal ning varem orgaanilistes ühendites seotud fosfor muutub vees lahustuvaks. Jõudes taastatud rohumaalt veesüsteemi, võib mullast vabanenud fosfor põhjustada allavoolu asuvate veekogude eutrofeerumist [9,11,12]. Suuremate probleemide vältimiseks tuleks jälgida, et veetaset ei tõstetaks korraga väga suurtel aladel, pannes veekogud sellega suure koormuse alla [12] ning et kuivendussüsteemide sulgemine ei põhjustaks veerohkel aastaajal rohumaa üleujutust, mille tulemusena võib veekogudesse kanduda korraga eriti suur kogus fosforit [11].

Liigirikka taimestiku kiiremaks taastumiseks on kõige tõhusam kasutada liigrikkaid seemnesegusid liikidest, mis looduslikult soovitavas koosluses võiksid kasvada. Vähem tõhus, kuid odavam variant, on seemnete alale toomiseks laotada taastatavale alale laiali heina, mis on toodud lähikonnast mõnest sarnasest kooslusest. Looduslik taastumine ei ole taolistes tingimustes liigirikka koosluse ning eriti suurema looduskaitselise väärtusega taimede populatsioonide taastumiseks kõige tõhusam valik [7]. Kuna põlluharimise tõttu võib mullas olla rohkem toitaineid, kui sarnastes kooslustes tavaliselt, ning tõenäoliselt on muutunud ka mulla happesus ja veerežiim, siis ei pruugi päris algse koosluse taastamine olla võimalik [7,9]. Sellegipoolest on taastatud rohumaadel süsiniku ja lämmastiku kadu mullast väiksem ning nad võivad olla väärtuslikud elupaigad mitmetele liikidele.

Kuidas hooldada

Kõige sobivam viis turvasmuldadel asuvate rohumaade hooldamiseks on niitmine. Seejuures sõltub sobivaim hooldusrežiim taastatud koosluse tüübist. Esimestel aastatel peale taastamist tasub niita paar-kolm korda aastas, et aidata kaasa rohukamara taastumisele. Edaspidi niita kord aastas peale 15. juulit (või 15. augustit ja räägusõbralike meetoditega, kui alal pesitseb rukkirääk). Niidetud hein tuleb kindlasti koristada ja alalt ära viia.

Kuna turvasmullad seovad toitaineid (eriti fosforit) kehvasti [13], siis kindlasti ei tohi nendel asuvaid rohumaid väetada, et vältida veelgi suurema fosfori ülejäägi teket mullas ning soodustada kasvuhoonegaaside emiteerimist [2,13–15]. Seda eriti niisketel muldadel, kus väetamise mõju on iseäranis tugev [2,14]. Samuti ei ole neil rohumaadel soovitatud karjatamine, kuna loomade uriinil ja sõnnikul on samuti väetav mõju, mis kiirendab oluliselt mulla orgaanilise aine mineraliseerumist ja kasvuhoonegaaside vabastamist [2,5,14,15]. Vähemalt tuleks karjatamise korral jälgida, et loomadega alale jõudva lämmastiku hulk ei ületaks lubatavat lisaväetiste hulka [16]. Kindlasti ei tohiks neid rohumaid künda, kuna see soodustab mulla orgaanilise aine mineraliseerumist ning kasvuhoonegaaside teket. Samuti tuleks vältida hekseldamist (eriti suurema produktiivsusega aladel), mille tõttu alale maha jääv purustatud taimne mass soodustab kulukihi teket ning toitainete hulga tõusu mullas [17]. Hekseldatud taimse massi lagunemise käigus võib vaba fosfori hulk mullas sügiseti väga kõrgele tõusta ning sealt veekogudesse kanduda ja eutrofeerumist põhjustada [12].

Kirjandus

1. Taft HE, Cross PA, Edwards-Jones G, Moorhouse ER, Jones DL. Greenhouse gas emissions from intensively managed peat soils in an arable production system. Agric Ecosyst Environ 2017;237:162–72. https://doi.org/10.1016/j.agee.2016.11.015.
2. Velthof GL, Oenema O. Nitrous oxide fluxes from grassland in the Netherlands: II. Effects of soil type, nitrogen fertilizer application and grazing. Eur J Soil Sci 1995;46(4):541–9. https://doi.org/10.1111/j.1365-2389.1995.tb01350.x.
3. Leifeld J, Bassin S, Fuhrer J. Carbon stocks in Swiss agricultural soils predicted by land-use, soil characteristics, and altitude. Agric Ecosyst Environ 2005;105(1–2):255–66. https://doi.org/10.1016/j.agee.2004.03.006.
4. Elsgaard L, Görres CM, Hoffmann CC, Blicher-Mathiesen G, Schelde K, Petersen SO. Net ecosystem exchange of CO2 and carbon balance for eight temperate organic soils under agricultural management. Agric Ecosyst Environ 2012;162:52–67. https://doi.org/10.1016/j.agee.2012.09.001.
5. Worrall F, Bell MJ, Bhogal A. Assessing the probability of carbon and greenhouse gas benefit from the management of peat soils. Sci Total Environ 2010;408(13):2657–66. https://doi.org/10.1016/j.scitotenv.2010.01.033.
6. Fleischer E, Khashimov I, Hölzel N, Klemm O. Carbon exchange fluxes over peatlands in Western Siberia: Possible feedback between land-use change and climate change. Sci Total Environ 2016;545–546:424–33. https://doi.org/10.1016/j.scitotenv.2015.12.073.
7. Manchester SJ, McNally S, Treweek JR, Sparks TH, Mountford JO. The cost and practicality of techniques for the reversion of arable land to lowland wet grassland - An experimental study and review. J Environ Manage 1999;55(2):91–109. https://doi.org/10.1006/jema.1998.0236.
8. Do Y, Joo GJ. Response of carabid beetles to wetland creation in an intensive agricultural landscape. Ecol Eng 2015;84:47–52. https://doi.org/10.1016/j.ecoleng.2015.07.014.
9. Ewing JM, Vepraskas MJ, Broome SW, White JG. Changes in wetland soil morphological and chemical properties after 15, 20, and 30 years of agricultural production. Geoderma 2012;179–180:73–80. https://doi.org/10.1016/j.geoderma.2012.02.018.
10. Nieveen JP, Campbell DI, Schipper LA, Blair IJ. Carbon exchange of grazed pasture on a drained peat soil. Glob Chang Biol 2005;11(4):607–18. https://doi.org/10.1111/j.1365-2486.2005.00929.x.
11. Niedermeier A, Robinson JS. Hydrological controls on soil redox dynamics in a peat-based, restored wetland. Geoderma 2007;137:318–26. https://doi.org/10.1016/j.geoderma.2006.08.027.
12. Meissner R, Leinweber P, Rupp H, et al. Mitigation of diffuse phosphorus pollution during rewetting of fen peat soils: A trans-European case study. Water Air Soil Pollut 2008;188:111–26. https://doi.org/10.1007/s11270-007-9528-4.
13. Daly K, Jeffrey D, Tunney H. The effect of soil type on phosphorus sorption capacity and desorption dynamics in Irish grassland soils. Soil Use Manag 2006;17(1):12–20. https://doi.org/10.1111/j.1475-2743.2001.tb00003.x.
14. van Beek CL, Pleijter M, Kuikman PJ. Nitrous oxide emissions from fertilized and unfertilized grasslands on peat soil. Nutr Cycl Agroecosystems 2011;89(3):453–61. https://doi.org/10.1007/s10705-010-9408-y.
15. Koops JG, Van Beusichem ML, Oenema O. Nitrogen loss from grassland on peat soils through nitrous oxide production. Plant Soil 1997;188(1):119–30. https://doi.org/10.1023/A:1004252012290.
16. Kasak K, Piirimäe K, Vahtrus S. Veekaitsemeetmed põllumajanduses. Käsiraamat tootjale. Tartu: SA Eestimaa Looduse Fond; 2016.
17. Loydi A, Eckstein RL, Otte A, Donath TW. Effects of litter on seedling establishment in natural and semi-natural grasslands: a meta-analysis. J Ecol 2013;101:454–64.