Põllusaared on igasuguse kujuga väikesed puude, põõsaste või muu loodusliku taimkattega ala, mis on põllumaast selgesti eristatav [1]. Saarel võib esineda ka suuri kive, kivihunnikuid, karstilehtreid ja muid maastikuelemente.
Väikesed metsatukad keset põlde pakuvad elupaika paljudele liigirühmadele (taimed, linnud, imetajad, seened, vihmaussid, lülijalgsed, s.h. erinevad tolmeldajad, ämblikud, mardikad, kakandilised, tuhatjalgsed, jt) ja varustavad looduse hüvedega (varustamine elupaikadega, kahjurite tõrje, süsiniku sidumine, aineringete reguleerimine, veeringe reguleerimine, jne) [2–5]. Vanemad ja suuremad põllusaared on kõrgema elurikkusega ning pakuvad rohkemaid looduse hüvesid, kuid ka nooremad ja väiksemad on väärtuslikud ja pakuvad elupaika liikidele, mida muidu põllumajandusmaastikes ei esineks [2,6].
Eelkõige on oluline säilitada põllumajandusmaastikus juba olemas olevaid põllusaari, millel taimkate ja elustik on juba väljakujunenud, kuid rajada võib ka uusi saari. Seejuures on kasu seda suurem, mida suurem on rajatav põllusaar. Rajada võib ka mitu lähestikku asetsevat saarekest [7]. Uute põllusaarte rajamisel on hea on ära kasutada juba olemasolevaid maastikuelemente, näiteks võib kujundada saare mõne vana kivikangru ümber või mõnda madalamasse nõkku, kuhu on võimalik ühtlasi rajada kas väike veekogu või taimestumata pinnaga liiva- või kruusaauk, mis pakub pesitsusvõimalusi erinevatele putukatele, seal hulgas looduslikele mesilastele [7]. Elupaiku pakuvad ka vanad puutüükad või –pakud ning muud looduslikke maastike imiteerivad detailid. Varasemalt piirkonnas esinevate detailide kasutamisel on oluline silmas pidada, et ei kahjustataks juba olemasolevaid elupaiku, vaid suurendatakse olemasoleva elupaiga väärtuslikkust erinevate liikide jaoks.
Põllusaarte rajamisel tasuks istutada erinevaid looduslikke puu- ja põõsaliike, mis pakuvad toitu ja elupaika erinevatele liikidele. Näiteks kombineerida nii okaspuid (mänd, kuusk, kadakas) kui lehtpuid, seal hulgas kasutada ka n.ö. õitsevaid puid (pihlakas, pärn, raagremmelgas, viirpuud, jne). Lepa istutamist, mis on üsna tugev konkurent ning võib tekitada võsametsa, võiks pigem vältida [7]. Põõsastest võib samuti eelistada õitsevaid või huvipakkuvate viljadega põõsaid, näiteks sarapuu, kibuvitsad, magesõstar, enelad, lodjapuu jne [8]. Saarel võib olla nii tihedama kui hõredama puistu või põõsastikuga osasid. Ümber puude on hea jätta vähemalt 6 meetri laiune rohuriba (loe lähemalt), mis eraldab puude ja põõsastega osa põllumaast. Rohumaaosas võib taimkatte kujunemist toetada looduslike seemnesegude külvamisega, seejuures võiksid olla segus esindatud nii kõrrelised heintaimed, liblikõielised kui ka teised õitsevad rohttaimed, mis on headeks toidutaimedeks tolmeldajatele. Seejuures on hea jälgida, et kevadest sügiseni kogu aeg midagi õitseks ja tolmeldajatele toitu pakuks.
Nii uute kui vanade saarte hooldamisel on oluline säilitada põllusaare terviklikkust. Hooldustöid võib teha vastavalt vajadusele ilma saare üldilmet kahjustama. Puude ja põõsaste lõikamist ei tohi teostada lindude pesitsusperioodil. Hukkunud puid ei ole vaja asendada, pigem on hea jätta nad saarele alles, kus nad saavad pakkuda elu-, toitumis- ja pesitsuspaika mitmetele seentele, sammaldele, samblikele, putukatele ning neist toituvatele lindudele. Põllusaarel ning selle ümbruses ei tohi kasutada pestitsiide ja väetiseid, välja arvatud paiguti invasiivsete võõrliikide piiramiseks.
