Metsasiilud on peamiselt puudest koosnevad kitsad metsaribad (maksimaalselt 30 m laiad), mis on selgesti eristatavad ümbritsevast põllumaast. Puude rea all peetakse silmas ühekordset puuderivi, mis ei asu eesvoolu või kuivenduskraavi ääres [1].
Metsasiilud ja puude read pakuvad elu-, varje-, toitumis- ja pesitsuspaika mitmetele taime- [2], linnu- [3], imetaja- [4] ja lülijalgsete liikidele [5,6], võimalust avamaastike pelglikele liikidele liikuda läbi põllumajandusmaastike ning reguleerivad kohalikku mikrokliimat [5]. Rangelt ainult metsadega seotud liike neist elupaikadest ei leia, kuid vähem spetsiifilisi tingimusi nõudvatele liikidele on nende elementide esinemine põllumajandusmaastikes oluline. Ka Eestis tehtud uuringud metsasiilude ja puude ridade kohta on leidnud, et peamiselt pakuvad need elupaika ja aitavad kaasa tavaliste varjutaluvate taimede levikule. Liike, mis vajavad erilisemaid tingimusi ning elavad peamiselt metsades, leidus ainult vanemates (>50 aasta vanades), täiskasvanud puudega ribades, mis olid eelistatult vähemalt 10 m laiad ning suurema katvusega (>75%) [2,7].
Eelkõige on oluline säilitada maastikus varasemalt esinevaid metsasiile ja puude ribasid, kuid rajada võib ka uusi. Rajatavad metsasiilud peaksid olema minimaalselt 10 m laiad ning koosnema erinevatest kohalikest puuliikidest, mis eelistatult pakuvad varjurikkamaid tingimusi (eelkõige laia võraga ning pikaealised lehtpuud, seal hulgas nö. õitsevaid puid, nagu pärn, vaher jne ning lindudele ja imetajatele meelepäraste viljadega puid, nagu tamm, pihlakas jne). Juurde võib lisada ka okaspuid ja erinevaid loomadele huvipakkuvate õite ja viljadega põõsaid (näiteks sarapuu, kibuvitsad, magesõstar jne). Lepa istutamist vältida, sest lepp rikastab mulda lämmastikuga, on üsna tugev konkurent ja tekitab kergelt võsametsa [8]. Ka puude ribade rajamisel tuleks kasutada eelkõige kodumaiseid laia võraga lehtpuuliike. Metsasiilude või puude ribade rajamisel tuleb silmas pidada nende sobivust maastikku ning rajada need kohta, kus on tagatud nende pikaajaline püsimine. Puude ja põllumaa vahele võiks jääda vähemalt 6 meetri laiune rohumaariba (loe lähemalt), millele võib niidukoosluse tekke toetamiseks külvata looduslike seemnesegusid. Seejuures võiksid olla segus esindatud nii kõrrelised, liblikõielised kui ka teised õitsevad rohttaimed, mis on headeks toidutaimedeks tolmeldajatele.
Uue metsasiilu või puude riba rajamisel on esimestel aastatel vajalik istikute hooldamine, nende ümbert heina niitmine ja vajadusel välja läinud istikute asendamine. Juba täiskasvanud puudega metsasiilu korral on eelkõige oluline säilitada tervikut – ei ole vajalik asendada iga hukkunud puud, pigem võiks surnud puu alles jätta, et see saaks pakkuda elupaika mitmetele seentele, sammaldele, samblikele, putukatele ja neist toituvatele lindudele. Puude ja põõsaste lõikamist ei tohi teostada lindude pesitsusperioodil. Rohumaariba puude ümber võiks niita kas kord aastas või ühe-kahe aasta tagant suve teises pooles. Niita võiks korraga ainult ühelt poolt puude riba, et niidetud osa elustikul oleks võimalik varjuda niitmata osas. Metsasiilude ja puude ribade ümbruses ei tohi kasutada pestitsiide ja väetiseid, välja arvatud paiguti invasiivsete võõrliikide piiramiseks.