Madikapeenrad või teise nimega mardikakünkad või putukapangad (ingl. beetle bank) on 2–4 m laiune ning umbes poole meetri kõrgused mullaribad, mis kulgevad ühest põllu otsast teise. Ribale külvatakse erinevate kõrreliste seemneid [1], et luua elupaik erinevatele selgrootutele nagu mardikalised, liblikad ja ämblikulaadsed jt. [2,3].
Mardikapeenrad aitavad luua elurikka koosluse ning pakuvad põllumaa sees varju kasulikele liikidele, kes traditsioonilises maastikus talvituks harimata põlluservades või hekkides. Mardikapeenraid eelistatavad tavaliselt liigid, kes toituvad taimekahjuritest. Neilt võib leida arvukalt röövtoidulisi lülijalgseid, nagu jooksiklased ja ämblikulaadsed, aga ka tolmeldavaid putukaliike [1–4]. Seetõttu on mardikapeenardega põldudel tuvastatud efektiivne looduslik kahjuritõrje (põllul kuni kolmandiku võrra vähem lehetäisid) [4] ning seega väiksem vajadus keemiliseks putukatõrjeks. Samuti pakub küngas elupaika ka pisiimetajatele (pisihiir [5]), lindudele (nurmkana [6]) ja paljudele teistele. Lisaks võib mardikapeenar ära hoida erosiooni ja põllumajanduslike kemikaalide äravoolu, kui see paigutada voolu suunaga risti ning jälgida, et künka paigutus ei juhiks vett soovimatul viisil [1,7].
Mardikapeenart on võimalik rajada ettevaatlikult kahes suunas kündes, et tekitada umbes 0,4–0,5 m kõrge ja 2–4 m lai kõrgendik põllu ühest servast teise. Peenra otstesse võib jätta piisavalt ruumi (kuni 25 m), et tagada masinate ligipääs põllule [1,2,8]. Riba paigutust tuleb silmas pidada, et see ei juhiks vett soovimatul viisil, kuna sellisel juhul võib künka olemasolu hoopis soosida erosiooni ja äravoolu [1].
Mardikapeenrale külvatavat seemnesegu valides tuleks lähtuda liikidest, mis on kohalikud ning milles on mättaid moodustavate kõrreliste seemneid, nagu näiteks kerahein (Dactylis glomerata) või põldtimut (Phleum pratense) [1]. Mättad tekitavad putukatele soodsa keskkonna talvitumiseks [4].
Mardikapeenraid ei tohi väetada, pihustada herbitsiidiga ega töödelda mingi muu kemikaaliga ning tuleb olla tähelepanelik, et ülejäänud põllumaad kemikaalidega piserdades need tuulega künkale ei kanduks [1,3]. Kui künkale tekib invasiivseid või kahjulikke umbrohuliike, võib neid paikselt herbitsiidiga tõrjuda. Esimese suve jooksul võib olla vajalik küngast mitu korda niita, kuid hiljem vaid piisavalt tihti, et vältida puittaimede kasvu [1]. Kahe-kolme aasta jooksul kujuneb mardikapeenrale sobiv kooslus tõhusa kahjuritõrje toimimiseks [9].
Kuigi mardikapeenraid on lihtne vastavalt vajadusele lammutada ja taasluua [2], on elurikkus ja seega künka pakutavad looduse hüved suurimad vanemate mardikapeenarde puhul. Aegamööda võib lasta mardikapeenardest looduslikult kujuneda hekiriba, kuid siis muutuvad nad püsivaks [10].