Pärandiidud on loodusliku taimestikuga rohumaad, mis püsivad avatuna mõõduka inimmõju tulemusena, eeskätt võsa eemaldamise, niitmise ja karjatamise abil [1]. Pika ajalooga pärandniidud ehk poollooduslikud kooslused on ühed kõige olulisemad elurikkuse hoidjad põllumajandusmaastikes. Nende säilitamine ja hooldamine (sobival koormusel karjatamine või niitmine) aitab hoida ja suurendada mitmekesisust ja looduse hüvedega varustamist kogu maastiku skaalas. Suur osa veel säilinud pärandniitudest on sobiva hoolduse puudumise tõttu kehvas seisus - pärandniitude taastamine on üks tulemuslikumaid tegevusi elurikkuse seisundi parandamisel.
Erinevate pärandniitude, liigirikaste rohumaade ja püsivate ning liigirikaste maastikuelementide säilitamine haritava maa vahetus ümbruses ja põldude vahel on kõige olulisem ja efektiivsem viis soodustada elurikkust põllumajandusmaastikes [2, 3, 4, 5, 6]. Seejuures on eriti oluline poollooduslike koosluste ehk pärandniitude hulk maastikus, sest just need pakuvad elupaika väga arvukatele liikidele (sh ohustatud liikidele) ning soodustavad elurikkuse tõusu ka ümbritsevas maastikus [7,8,9]. Poollooduslike koosluste positiivne mõju maastikus on leitud arvukatele liigirühmadele, näiteks liblikatele [8,9,10], mesilastele [3,11], jooksiklastele, sirelastele, lutikalistele, ämblikele [3], taimedele, mardikatele, vihmaussidele [2] ja lindudele [2,10,6]. Eestis on näidatud, et hooldatud pärandniitude pindala maastikus on seotud päevaliblikate elurikkusega [13]. Elurikkuse tõustes maastikus suureneb ka näiteks tolmeldamise ning loodusliku kahjuritõrje efektiivsus, mis aitab tõsta põldudel saagikust [4] ning vähendab vajadust pestitsiidide kasutamise järele [14], olles seega ka otseselt majanduslikult kasulik. Pärandkooslusi on Eestis seni taastatud, majandatud ja säilitatatud pigem looduskaitselistel eesmärkidel - tegu on erakordselt rikaste ning looduskaitseliselt oluliste ökosüsteemidega. Lisaks on aga kogunenud ümberlükkamatuid teaduslikke tõendeid ajalooliste pärandkoosluste väga olulisest rollist põllumajandusmaastike elurikkuse säilimisel ning toidutootmise jätkusuutlikkuseks oluliste looduse hüvede tagamisel [15,16]. Nii peab tagama pärandkoosluste ja neile ökoloogiliselt ja funktsionaalselt sarnanevate väärtuslike püsirohumaade olemasolu kõigis põllumajandusmaastikes, et tagada integreeritud taimekaitse toimimine ja erinevate loodushüvede säilimine põldudel.
Pikemat aega hooldamata niidud pilliroostuvad, mätastuvad ja võsastuvad, elupaikade taastamisel ja hooldamisel on oluline arvestada erinevate liikide vajadustega. Aruniidud, luhad ja rannaniidud taastatakse valdavalt lagedana, loopealsetele jäetakse valikuliselt kadakagruppe ning puisniidud ja puiskarjamaad taastatakse poolavatuna.
Pärisaru- ja soostunud niitudel on optimaalne puu- ja põõsarinde summaarne taastamisjärgne üldkatvus kuni 30% [17]. Kui taastataval alal on puittaimi, tuleb tekitada nii täiesti lagedaid alasid ja jätta ka hajusate põõsaste, üksikpuude või väikeste põõsagruppidega piirkondi, näiteks päevaliblikate seisukohast on vajalik, et niitudel esineks ka hajusaid põõsaid, mõningaid puid või põõsaribasid, lagedad niidumassiivid on märksa liblikavaesemad [17]. Samuti ei tohiks luhal põõsastiku kogukatvus olla üle 30%, eelkõige maas pesitsevate lindude pärast (kiskjate ja pesarüüstajate oht) [18]. Rannaniidud tuleks taastada täiesti lagedana, kui maastiku ilmestamiseks jäetakse puid-põõsaid, võiks need paikneda laiguti, mitte ühtlaselt hõredalt kogu niidu ulatuses, kuna maas pesitsevad linnud ei tee pesa üksikute puude/puugruppide ligidusse [19].
Sobivate tingimuste loomiseks väärtuslikele loopealsete liikidele tuleb kinnikasvanud aladelt eemaldada noored puud, rajatud männikultuurid ja suurem osa kadakaid, viies puittaimede katvuse 30-40% [20]. Puisniitudel ja puiskarjamaadel peaks puistu katvus jääma vahemikku 40-50(60)% ja põõsaste katvus 10-20% [21], et pakkuda elupaika nii valgus- kui ka varjulembestele liikidele.
Hooldamata aru- ja soostunud niidud on enamasti ebaühtlaselt võsastunud, olenevalt puude/põõsaste arvust, vanusest ja mitmekesisusest tuleks otsustada, kas niit taastada enam-vähem lagedana või kujundada sellest hoopis puisniit või puiskarjamaa [17]. Taastamisel tuleb arvestada, mil viisil on taastamisjärgne hooldus paremini tagatud, kas niitmise või karjatamise teel [17] ning seda iga taastatava niidutüübi puhul.
Võsa raiumiseks on parim aeg juuli keskpaigast septembri lõpuni, kui suur osa varuainetest paikneb veel puude maapealsetes osades, nii tekib tuleval aastal juurevõsusid vähem [17]. Puittaimede eemaldamisele järgneva paari aasta jooksul, võivad probleemseks osutuda kiirekasvulised puu- ja põõsaliigid, nende mahasurumiseks võib abi olla suurema koormusega karjatamisest ja võsa purustamisest hekseldaja või kettpurustiga [18].
Aastatel 2014-2018 katsetati projekti “Life to Alvars” raames giljotiini, harvesteri, kettpurusti ja võsafreesi abil mehhaniseeritud puittaimestiku eemaldamist poollooduslike koosluste taastamiseks ning kõige efektiivsemaks on puittaimestiku puhul osutunud ekskavaatorile kinnitatud kettpurusti ja giljotiin, suuremate puude olemasolul ka harvester ja forvarder. Kettpurustiga on võimalik madalamad kadakad, lehtpuuvõsa ning kännud purustada, tulemuseks on nö pintsliks tehtud kännud, mis ei ole terava servaga ning mis kõdunevad ja kaovad karjamaalt oluliselt kiiremini, kui lõigatud kännud. Kadakate ja lehtpuuvõsa purustamisel tuleb jälgida, et maha jääva biomassi hulk ei oleks liiga suur. Maha võiks eemaldamata purustada kuni 1,5 meetri kõrgused kadakad. Kõrgem puittaimestik ja põõsad tuleks eelnevalt giliotiiniga eemaldada ning seejärel kännud ja peenem võsa purustada [19,20].
Niitmist võivad takistada ka kõrged mättad, mistõttu peaks need vajadusel eemaldama, sõltub ka tulevasest hooldusviisist. Heinamaal takistavad ka 10 cm kõrgused mättad niiduki tööd. Karjamaade puhul pole oluline kogu ala mätastest vabastada ja soisematesse kohtadesse võib ka kõrgeid mättad alles jääda. Võimalusel tuleks tagada karjamaadel ligikaudu 70% alast mätaste tasandamine, et soodustada niidukamara taastumist ja taimestiku liigirikkuse suurenemist [17].
Pikaajalise edu tagab mitmekesine majandamine. Pärandniite hooldatakse niitmise ja/või karjatamise teel. Maha niidetud hein on oluline ka kokku koguda ja alalt eemaldada. Hekseldamine ei ole pärandniitudel sobiv hooldusviis (v.a karjatamisjärge hekseldamine), sest võrreldes traditsioonilise majandamisega kahandab hekseldamine oluliselt poollooduslike niidukoosluste loodusväärtust ning mõjub halvasti suuremale osale elustikurühmadest [19,20]. Niite ja heksli maha jätmine moodustab kulukihi, mis takistab seemnete idanemist ja taimekooslus vaesub. Samuti saavad kulu tõttu konkurentsieelise eelkõige kõrgekasvulised ja teisi varjutavad liigid (nt angervaks), mis tõrjuvad madalamakasvulised (sh ka väärtuslikud söödataimed) välja [18].
Kariloomade valik tuleks teha arvestades koosluse iseloomu. Kõige parema tulemuse annab erinevate koduloomade koos või vahelduvalt karjatamine, sest eri liikidel on erinev toidutaimede eelistus ning seeläbi mõju alal kasvavatele kooslustele. Kõrgemad ja kuivemad alad sobivad hästi lammastega hooldamiseks, kuid niisked ja madalad alad vajavad veiseid või hobuseid, et pilliroogu tõrjuda. Veised liiguvad ka pehme pinnasega, mudastes lahesoppides, kuhu hobused ei lähe [19].
1. Kukk T. Pärandkooslused. Õpik-käsiraamat. Tartu: Pärandkoosluste Kaitse Ühing; 2004.
2. Dicks, L. V., Ashpole, J. E., Dänhardt, J., James, K., Jönsson, A., Randall, N., & Sutherland, W. J. (2019). Farmland Conservation Pages 291-330. Action: Restore/create species-rich, semi-natural grassland. In W.J. Sutherland, L. V. Dicks, N. Ockendon, S. O. Petrovan, & R. K. Smith (Eds.), What Works in Conservation 2019. Cambridge, UK: Open Book Publishers. URL: https://www.conservationevidence.com/actions/133.
3. Hendrickx, F., Maelfait, J. P., Van Wingerden, W., Schweiger, O., Speelmans, M., Aviron, S., & Bugter, R. (2007). How landscape structure, land-use intensity and habitat diversity affect components of total arthropod diversity in agricultural landscapes. Journal of Applied Ecology, 44(2), 340–351. doi: 10.1111/j.1365- 2664.2006.01270.x.
4. Martin, E. A., Dainese, M., Clough, Y., Báldi, A., Bommarco, R., Gagic, V., & Steffan-Dewenter, I. (2019). The interplay of landscape composition and configuration: new pathways to manage functional biodiversity and agroecosystem services across Europe. Ecology Letters, 22, 1083–1094. doi: 10.1111/ele.13265.
5. Ritschard, E., Zingg, S., Arlettaz, R., & Humbert, J.-Y. (2019). Biodiversitätsförderflächen: Vögel und Tagfalter profitieren von der Fläche und Qualität. Agrarforschung Schweiz, 10(5), 206–213.
6. Zingg, S., Grenz, J., & Humbert, J. Y. (2018). Landscape-scale effects of land use intensity on birds and butterflies. Agriculture, Ecosystems & Environment, 267, 119–128. doi: 10.1016/j.agee.2018.08.014.
7. Isselstein, J., Jeangros, B., & Pavlu, V. (2005). Agronomic aspects of biodiversity targeted management of temperate grasslands in Europe – A review. Agronomy Research, 3(2), 139–151.
8. Kivinen, S., Luoto, M., Kuussaari, M., & Saarinen, K. (2007). Effects of land cover and climate on species richness of butterflies in boreal agricultural landscapes. Agriculture, Ecosystems & Environment, 122(4), 453–460. doi: 10.1016/j.agee.2007.02.011.
9. Öckinger, E., & Smith, H. G. (2007). Semi-natural grasslands as population sources for pollinating insects in agricultural landscapes. Journal of Applied Ecology, 44(1), 50–59.
10. Ritschard, E., Zingg, S., Arlettaz, R., & Humbert, J.-Y. (2019). Biodiversitätsförderflächen: Vögel und Tagfalter profitieren von der Fläche und Qualität. Agrarforschung Schweiz, 10(5), 206–213.
11. Williams, N. M., & Kremen, C. (2007). Resource distributions among habitats determine solitary bee. Ecological Applications, 17(3), 910–921. doi: 10.1890/06-0269.
12. Zingg, S., Grenz, J., & Humbert, J. Y. (2018). Landscape-scale effects of land use intensity on birds and butterflies. Agriculture, Ecosystems & Environment, 267, 119–128. doi: 10.1016/j.agee.2018.08.014.
13. Kütt, L., & Oja, R. (2020). Poollooduslike koosluste hoolduse mõju päevaliblikatele riikliku seire andmete põhjal. Keskkonnaagentuur.
14. Marshall, E. J. P., & Moonen, A. C. (2002). Field margins in northern Europe: Their functions and interactions with agriculture. Agriculture, Ecosystems & Environment, 89(1–2), 5–21. doi: 10.1016/S0167-8809(01)00315-2.
15. Holland, J. M., F. J. Bianchi, M. H. Entling, A.-C. Moonen, B. M. Smith, & P. Jeanneret. (2016). Structure, function and management of semi-natural habitats for conservation biological control: a review of European studies. Pest Management Science, 72, 1638-1651.
16. Bengtsson, J., J. M. Bullock, B. Egoh, C. Everson, T. Everson, T. O'Connor, P. J. O'Farrell, H. G. Smith, & R. Lindborg. (2019). Grasslands—more important for ecosystem services than you might think. Ecosphere, 10, e02582.
17. Mesipuu, M. (2020). Aru- ja soostunud niitude hoolduskava.
18. Metsoja, J-A. (2020). Luhtade hoolduskava.
19. Lotman, S., Rannap, R. (2020). Rannaniitude hoolduskava.
20. Helm, A. (2019). Loopealsed ja kadastikud. Ülevaade elurikkusest, väärtustest ja kasutusest. Juhend hooldamiseks ja taastamiseks.
21. Roosaluste, E. (2019). Puisniitude ja puiskarjamaade hoolduskava.
