Kui ühiskond mõistaks elurikkuse ja ökosüsteemide toimimise põhimõtteid, kaoks suur osa looduskaitse ja argielu vahelisi vastuolusid, ütleb Tartu Ülikooli taastamisökoloogia professor Aveliina Helm intervjuus Postimees Trinoklile.

Teadlased peavad elurikkust sama tähtsaks kui puhta vee ja õhu olemasolu. Teisalt kostub nii osade poliitikute kui rahva seast arvamusi, et elurikkuse kaitsmiseks tehtavate kulutuste ja piirangutega on mindud liiale. Seepärast alustakski seda intervjuud küsimusega, kas elurikkuse kaitsmine on luksus või hädavajalik ja vältimatu investeering meie tulevikku?

„Luksus“ tähendab midagi, mis on küll meeldiv, aga kulukas ja mitte eriti vajalik. Mõelda elurikkusest kui luksusest on üsna äraspidine. Kui miski on kulukas, siis mitte looduse hoidmine, vaid tema kaotamine.

Ma ei esitaks seda küsimust mitte elurikkuse, vaid looduse kohta üldiselt. Mina neid ei eristagi: elurikkus on loodus ja loodus on elurikkus. Elurikkus on looduse mitmekesisus – erinevate liikide, geenide, evolutsioonilise ajaloo, tunnuste, protsesside, elupaikade ja ökosüsteemide paljusus. Just see mitmekesisus ongi meid ümbritseva keskkonna ehitusplokkideks, tänu millele see keerukas omavahel põimitud eluhoidev süsteem toimib. Puhas õhk ja vesi, viljakas muld, aineringed, kliima, aga ka tolmeldamine, kahjuritõrje, toit, meie enda tervis: need on mitmekesise looduse ja toimivate ökosüsteemide tulem. Seetõttu on loodushoiu pidamine luksuseks samaväärne, kui pidada luksuseks õunasüdame lagunemist, hingamist, veejoomist, võimalust kasvatada viljakas mullas mitmekesiseid kultuure. Et toredad küll, aga mitte kuigi vajalikud?

Kui palju maksab elurikkuse kadumine?

Kui miskit luksuseks pidada, siis meie küllaltki hoolimatut suhtumist loodusesse. Heas seisus loodus on meile hädavajalik ja tema hoidmine on tegelikult üsna odav võrreldes ülikalli hinnaga, mida tema kaotamine meile maksab.

Looduse “tasuta teenuste” ehk looduse hüvede väärtus meie majanduses ja heaolus on hiiglaslik. Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli poolt Keskkonnaagentuurile koostatud analüüsi alusel (ELME2, 2023) panustavad Eesti ökosüsteemid majandusse otseselt sadade miljonite eurode väärtuses igal aastal, nende majanduslik kogupanus aga ulatub miljarditesse eurodesse, lihtsalt läbi selle, et nad on olemas ja toimivad. Loodus puhastab vett ja õhku, seob süsinikku, tolmeldab põllukultuure, varustab meid toidu ja materjalidega ning pakub kosutust kehale ja hingele. Kalad, ulukid, metsas kasvav puit, marjad ja seened, ravimtaimed, loodusturism: kõik need on otsesed ja mõõdetavad majanduse sisendid.

Kui need looduse hüved kaoksid, oleks nende asendamine erakordselt kallis või isegi võimatu. Looduslike süsinikuneelude kahjustumise hind ulatub Eestis sadadesse miljonitesse eurodesse, veepuhastuse funktsioonide kadu kümnetesse miljonitesse aastas. Tolmeldajate kadu kahandaks põllukultuuride saagikust hinnanguliselt 60 miljoni euro väärtuses aastas. Põlluservades ning niitudel elavate kahjurite looduslike vaenlaste arvukuse kahanemine suurendab märkimisväärselt kulusid pestitsiididele. Need on nähtamatud, aga reaalsed tulud, mida me ökosüsteemidelt “saame”. Ja kui tahaksime kõike seda oma tööjõu või tehastega asendada... Mitte ainult ei oleks see vastuvõetamatult kallis, vaid ka lihtsalt võimatu.

Lõppeks hoiab ju loodus üleval kogu elukeskkonda koos meie majandusega, proovi sa näiteks üleni kõrbestunud ja hävinud loodusega planeedil sama hästi elada ja sama mitmekesiselt ja rikkalike võimalustega ettevõtlust arendada? Kui looduse reguleerivad omadused – aineringete ülalhoidmisest kuni kliimaregulatsioonini – kaovad või kahjustuvad, ei ole meie elu mitte ainult vaesem ja võimalustelt väiksem, vaid tervikuna kaheldava võimalikkusega.

Majandusstatistikas arvestame toodetud kapitali, s.o maju, masinaid, teid, tooteid ja inimkapitali, nagu haridus ja oskused. Kuid looduskapital, mis neid kõiki ülal hoiab, on jäänud meie arvestustest välja. Suurbritannias koostatud raport looduse rolli kohta majanduses – nn Dasgupta raport – tõi välja, et globaalselt on viimase 30 aasta jooksul toodetud kapital inimese kohta kahekordistunud ja inimkapital kasvanud 13%, samal ajal kui looduskapital on vähenenud ligi 40%. Meie majanduslik jõukus on kasvanud elukeskkonna arvelt ja see omakorda tähendab, et elame nagu pankrotiteel ettevõte, kes püsimiseks aina näppu põhikapitali pistab. Kui tahame, et meie heaolu oleks püsiv, tuleb arvestada mitte ainult seda, mida toodame ja tarbime, vaid ka seda, mida kaotame. Kui me seda ei mõista, tundub looduskaitse ainult kuluna. Kui aga näeme, et ilma selleta kukub kogu süsteem, mõistame, et see on tegelikult kindlustus. Meie tuleviku ja ka majanduse kindlustus.

Miks looduse kaitsmise teema on muutunud nii polariseerivaks?

See on omamoodi huvitav paradoks, et mida kehvemas seisus on loodus, seda keerulisem on veel järelejäänut kaitsta, kahjustatut taastada ning seda polariseeritumaks muutub diskussioon. Miks see nii on? Ma ei tea. Võib-olla on asi mingis seoste kaskaadis – mida rohkem ja hooletumalt on loodusressursse kasutatud, seda jõukamaks on saanud nende ressursside kasutamisest suurimat tulu lõiganud inimesed; seda rohkem aga hakkab neidsamu ressursse nappima, kuid seda enam on ka enim kasusaanutel rahalist ja kommunikatiivset võimekust erinevatele regulatsioonidele vastu seista. Majandusteadlased on sarnast nähtust kirjeldanud kui “ressursineedust” ehk nähtust, kus rikkus loodusvaradest ei too kaasa suuremat hoolt, vaid sõltuvust ja aina suurenevat survet nende samade ressursside kasutamiseks.

Võib-olla on asi aga selles, et suurem osa ühiskonnast lihtsalt ei tea, et looduse käsi ei käi hästi? Teadlikkust napib? Või on asi selles, et looduse kadumisega kaasneb ka psühholoogiline ja tunnetuslik kadu meis endis? Kui kahaneb kokkupuude mitmekesise ja võimsa loodusega, kahaneb meie võime tunda aukartust ja imetlust ning ka soov seda imet kaitsta või taastada. Ma ei tea.

Eesti ühiskonnas käivat diskussiooni vaadates olen ma aga üpris kindel, et käimas on ka teataval määral koordineeritud kampaania, mille eesmärgiks on naeruvääristada looduskaitset, vastandada inimest ja loodust ning murendada meie loodusarmastust. Ilmselt selleks, et oleks lihtsam lõdvendada looduskaitselisi piiranguid, vältida uute looduskaitsealade teket ning ressursikasutust ja saastet reguleerivate seaduste jõustamist. See PR-kampaania on ka vilja kandnud. Kuidas muidu oleks võimalik, et poliitikud lükkavad ja ühiskond on valmis aktsepteerima keskkonnaalaste regulatsioonide lõdvendamist, hoolimata sellest, et metsaraie, turbakaevandamine, pestitsiidide kasutus, maahõive või maakasutusest tulenev kasvuhoonegaaside heide on aastakümnete suurimate hulgas; et vooluvete, põhjavee, Läänemere ja kalavarude seisund ei ole paranemas. Kuid narratiiv „pidurdage looduskaitse, see lämmatab majanduse“ on aina tulemuslikum. Valus on vaadata, et sellisel looduskaitse vaenamisel on lisaks tahtlikele eestvedajatele ka pahaaimamatuid kaasaminejaid.

Soovin väga, et me liiguksime sellest üleolevast ja looduskaitset naeruvääristavast suhtumisest informeeritud ning lugupidavasse diskussiooni. Kurvastan iga kord, kui kuulen sõna “aga” lauses “Ma armastan loodust väga, aga…“ või “Loodus on muidugi väga oluline, aga…”. Ja siis järgneb põhjendus, miks see oluline armastatu ikka kõrvale jätta.

Unistan, et meid juhiks armastus ja austus looduse vastu ning arutelu tugineks meie teadmistel looduse toimemehhanismidest ja teda ohustavatest teguritest. Ehk isegi võiks ju see olla sisemine või ühiskondlik moraalne kompass ja ühine hingamine, mis varasemalt on nii mitmeid kordi ajaloos toonud meid kokku, et meie ühise elukeskkonna eest seista. Näiteks 1970ndate aastate nn “soodesõja” ajal päästis see ühine teadlikkus ja soov Eesti kauneimad rabad vähemalt osaliselt kuivendamisest ning vaid seetõttu on meil täna need ökosüsteemid sellisel kujul alles. Kas me kujutame Eestit ette ilma rabalaugasteta? Kas me oleksime rikkam rahvas, kui nõukogude kuivenduskampaania oleks täiel määral õnnestunud ning tänaste sookaitsealade asemel oleks turbaväljad või tuleohtlikud kuivendatud metsad? Kas me oleksime jõukam ja õnnelikum riik, kui Lahemaa rahvuspargi asemel oleks kaevandusalad või lihtsalt tavaline asulate, tööstusrajatiste ja põllumaadega maastik? Mitte ükski neist Eestit defineerivatest nähtustest ei oleks alles, kui poleks olnud looduskaitseaktivismi, ühiskonna valmidust õppida nende väärtusi tundma ning ühist soovi neid hoida. Täna oleme ajaloos üsna sarnasel kohal: kas suudame veel viimaseid väljaspool kaitsealasid säilinud loodusväärtusi tulevikule säilitada või laseme neil igaveseks minna? Neid näiteid on palju, millel tuleb tähelepanu hoida. Tõstan hetkel esile 30% alade kaitse alla võtmise eesmärgi ja kaitsealade vahelise rohevõrgustiku regulatsiooni saavutamise, mida pean ülimalt oluliseks. Selle raames mainiksin ära Alutaguse metsade kaitse. Need on Eesti viimased säilinud suured laaned, mille kaitse alla võtmise vastu täna metsatööstus nii aktiivselt võitleb, olgugi, et tegu on riigimaadega. Tähelepanu aga jagugu ka Eesti randadele ja kallastele, millele on taas kerkimas surve need täis ehitada – vaadake kasvõi Riigikantselei majanduskasvu nõukoja ettepanekuid ning mitme juhtiva erakonna innukust sellega kaasa minna. Igal põlvkonnal võib olla oma “soodesõda”. Küsimus on, kas me tunneme selle ära siis, kui see on käes?

Mida ökoloogid teevad ja saavad teha?

Ökoloogia on teadus, mis uurib, kuidas loodus toimib. Millised mehhanismid ja seosed hoiavad funktsioneerimas süsteemi, mille osa me ise oleme. Aga võib tuua ka võrdluse, et ökoloogid on nagu optimeerimisega tegelevad insenerid, kes koondavad teadmisi selle kohta, millised on need punased jooned, mida ilma iseenda ja oma laste heaolu ohtu seadmata tegelikult ületada ei tohi. Ehk ökoloogid püüavad vastata küsimusele, kuidas tagada ökosüsteemide ja liikide vähemalt minimaalsed vajadused, et nad püsiksid ja toimiksid; et meie elukeskkonna ja ka majanduse aluseks olevad hädavajalikud protsessid ja omadused saaksid kesta. Umbes nagu kosmoselaevas, kus reisijate elu sõltub sellest, kas laeva kõik eluhoidvad mehhanismid ja masinavärgid ikka töötavad. Nii täna kui ka pika reisi vältel tulevikus. Isegi kui laeva elanikud päris lõpuni aru ei saa, kuidas masinavärk töötab, oleks ebamõistlik mootoriruumis kuvaldaga laamendama hakata või laeva keresse auke teha. Pigem tasub kuulda võtta mehhaanikuid, kes laeva toimimisest midagigi jagavad ning olla ka ise reisijana maksimaalselt teadlik sellest, kuidas kahju vältida. Muidugi on seegi juba üsna kõnekas, kuhu me jõudnud oleme: me mõtleme, kuidas loodus saaks meie kõrval püsida ja meile olulisi hüvesid pakkuda, mitte ei lähtu austusest ja aukartusest imelise elu vastu.

Ökoloogia on täna võimas teadus, mis võimaldab anda juhiseid selle kohta, mida ja kuidas hoida ja parandada. Meie teadmised on jõudnud sinnani, et enam ei saa öelda: me ei teadnud. Jah, meil on veel palju õppida ökosüsteemide toimimise ja erinevate liikide elukäikude ja omaduste kohta, kuid seda, mida oleks vaja teha, et elurikkuse kadu taas taastumisele pöörata, teame juba ammu. Pigem on küsimus tahtmises ja valikutes. Praktika näitab, et ökoloogilistele teadmistele tuginev looduskaitse toimib. Meil on oskusi ja teadmisi selle kohta, kuidas pidurdada liikide kadu ning tagada ökosüsteemide seisundi paranemine ja teha seda inimestega arvestades. Hea on ehk üle korrata, et ka ökoloogide vaatest ei ole loodushoid majandustegevuse vastand ning elurikkuse säilimine ja inimese toimetamine ei ole üksteist välistavad. Inimene ja loodus on üks ja isegi kui me oleme sellest ühisosast kaugenenud, on meil arvukalt võimalusi ühendada oma hea elu looduse hea käekäiguga.

Oleme koos kolleegidega püüdnud laialdasemalt levitada mõtet igaühe looduskaitsest. See on mõtteviis, et igaüks ja igal pool – üksikisikust ettevõtte ja omavalitsusest lasteaiani – saab looduse heale käekäigule erinevate võtetega kaasa aidata. Oleme oma töörühmas selle edendamiseks koostanud teaduspõhiseid ülevaateid, näiteks kuidas kujundada ja hooldada maanteeservi nii, et need toetaksid elurikkust; kuidas rajada päikeseparke võimalikult loodussäästlikult; kuidas kujundada oma õuemuru, et seal jääks kohti tolmeldajatele ja niidulilledele. Veebilehel heapõld.ee tutvustame tulemuslikke loodushoidlikke samme, mida saab astuda põllumajandusmaastikes, et toetada ja taastada elurikkust, mullaviljakust ning läbi nende muuta ka toidutootmine vastupidavamaks.

Igal pool, igas tegevuses saab küsida: kas ehk siin saaksin midagi ka looduse heaks teha? Kas saan ruumi targemini planeerida, et vältida tarbetut kahju loodusele? Kas saan muuta midagi hooldusrežiimis? Kas saan ehk juba kahjustatud ökosüsteeme taas paremasse seisu viia ökoloogilise taastamise abil? Rakenduse Rohemeeter abil oleme koos professor Meelis Pärteliga püüdnud tuua ökoloogilise taastamise igaüheni – näitame lehel rohemeeter.ee, millised on need olulised tegurid, mis igas maastikus loodust positiivselt või negatiivselt mõjutavad. Sealt leiab ka soovitused, mida igas konkreetses kohas elurikkuse soodustamiseks rakendada võiks. Loodan, et lugejad saavad neist inspiratsiooni: me kõik oleme seotud ja iga tegu loeb.

Rahva seas palavalt armastatud, meie seast tänaseks lahkunud loodusmees Fred Jüssi ütles kaheksa aastat tagasi ühes intervjuus: „Seda elurikkust, mida mina noorena kogesin, ei ole enam." Oli tal õigus? Kui suure osa elurikkusest me oleme, ütleme viimase poole sajandiga kaotanud ja miks on seda nii raske märgata?

Jah, muidugi oli tal õigus. Kelle enda mälu või elu nõnda kaugele minevikku ei ulatu, see saab selles veenduda kuulates Fredi salvestisi või vaadates pikaajalisi lindude arvukuse seireandmeid.

Eesti maastik ja loodus on viimase sajandiga muutunud väga palju ning kuigi meid ümbritseb siin palju rohelust, ei tähenda see, et kõik sellest on heas seisus ökosüsteemid. Jah, ka raiesmik, noor ja keskealine mets, kuivendatud alad, kultuurrohumaad ja muud majandatavad alad on paljudele Eesti liikidele meele järgi. Nendele elupaika jagub. Kuid suurele hulgale meie ligikaudu 40 000 liigist on elutingimused kehvaks muutunud. Punase nimestiku hinnangu järgi on iga viies Eesti liik ohustatud ehk väljasuremisohus. Kõige kehvemini käibki nende liikide käsi, kes sõltuvad meil viimasel sajandil haruldaseks ja liiga tillukeseks jäänud elupaikadest. Vanade metsade liigid, kõdupuidu ja surnud puiduga seotud rikas elustik, pärandniitude ja traditsiooniliste põllumajandusmaastikega seotud linnud, putukad ja taimed, märgade ökosüsteemide liigid, sealhulgas eriti need, kelle koduks on madalsood, soostunud niidud, soometsad, looduslikult heas seisus vooluveekogud. Niidukooslustest on viimase sajandiga hävinud 95%, osadest märgadest metsaelupaikadest 90%. Ligikaudu kolmandik Eesti maismaast on kuivendatud ja sellega koos on kahanenud ka eluvõimalused märgade alade liikidele. Kui tahta paralleeli tõmmata, siis neil on kunagine ruumikas korter asendatud kitsa ja umbse punkriga, kus pikaajaliseks püsimiseks pole ei piisavalt partnereid ega ressursse. Looduses on aga kõik omavahel seotud ning osade ökosüsteemide ja liikide kadu toob kaasa muutuste kaskaadi (nn doominoefekt).

Loodus ei hävi suure pauguga või üleöö, kõik liigid, kes meie ümber on, ei satu hätta häälekalt selle vastu protestides, vaid ikka tasapisi, märkamatult. Elurikkuse kadumine on hiiliv ja vaikne. See, et me looduse muutumist ei kipu märkama, kui me just Fred Jüssi ei ole, on omaette teaduslikult tuntud nähtus, mida nimetatakse baastaseme nihkumiseks (shifting baseline syndrome). Me normaliseerime seda, mis meid ümbritseb, ja meil on piiratud võime tajuda aeglasi muutusi. Me kohandame oma maailmapilti kiiresti vastavalt ümbrusele, heal juhul tõmbame ka paralleeli mõne hägusa lapsepõlvemälestusega. Aga me ei mäleta, ega saagi mäletada seda, millist loodust kogesid meie esivanemad, kui palju ja kui mitmekesiselt oli kala nende jõgedes, kui õiterohked olid nende niidud, kui palju liblikaid lendas nende lillepeenardes, kui sumisevad olid nende tagaaiad või kui rikkalikult kõlas neile kevadine linnukoor. Tõenäoliselt on see võime muutustega kohaneda evolutsiooniliselt kasulik – see on aidanud meil ellu jääda. Aga sellel on ka hind. Me ei märka, kuidas vaesub loodus, ega märka ka seda, kuidas vaesub meie kujutlus sellest, milline on terve ja elujõuline keskkond. Iga aastakümne ja iga põlvkonnaga seatakse latt veidi madalamale, pidades tavapäraseks seda, mis on tegelikult juba kahvatu vari kunagisest loodusest.

Üks ilmekamaid näiteid on niitude ja nendega seotud elustiku kadumine. Veel eelmise sajandi alguses katsid puisniidud ja metsaheinamaad ligi viiendiku Eestist – umbes 850 000 hektarit. Tänaseks on neist alles jäänud vaid umbes 1000 hektarit, peaaegu tuhandekordne langus. See muutus on olnud nii aeglane, et me ei märganudki, kuidas koos niitudega kadusid ka liblikad, ritsikad ja õierohkus meie lapsepõlve maastikelt. Püüdke ka meenutada, milliseid lilli oli võimalik nooruses vaasi korjata või millest sai pärga punutud? Mina mäletan kullerkuppe ja ööviiuleid. Mäletan veel, kuidas heinamaal kõndides ritsikad ja tirdid hüppasid nõnda arvukalt jalge eest ära, et kõik lausa kihas. Või kuidas kevadine linnulaul metsas oli lausa kõrvulukustav ja raske oli selles arvukas segakooris eristada erinevaid liike, nii häälekas ja kirju oli kevadine mets ja maa. Põllulindude arvukusenäitajad on võrreldes 1990. aastaga aga kahanenud ligikaudu 50%. Ornitoloogide pikaajalise seire alusel võib hinnata, et alates 1984. aastast jääb meil igal aastal 24 000 - 52 000 pesitsevat põllulinnupaari vähemaks. Kui kunagi olid ühendkoorid, siis nüüd on solistid, ütles hea loodusetundja Hanno Zingel (kui ma nüüd ikka tsitaadi õigesti omistan), kuid selle täheldamiseks pead tõesti olema kas hea mäluga vanainimene või kuulama Jüssi salvestusi. Ennekõike aga teame me seda seetõttu, et Eestis on pikaajalised vaatlused ja aegread lindude arvukuse muutuste kohta.

Olete öelnud, et elurikkuse kadumine on sama tõsine kriis kui kliimamuutus. Kuidas saaksime seda sõnumit paremini ühiskonnale edasi anda? Selgitage palun lühidalt ka seda, kuidas on elurikkus seotud kliimamuutuste leevendamisega ja miks neid kriise ei saa vaadelda eraldiseisvalt.

Loodus ja kliima on ühe ja sama süsteemi kaks osa, neid ei saa teineteisest eraldada. Kui kahjustame loodust, kiirendame kliimamuutusi ja kui kliimamuutuste mõjud võimenduvad, lagundab see omakorda loodust. See on ohtlik isevõimenduv tsükkel.

Kliimamuutuste juurpõhjus on fossiilkütuste põletamine. Nende kasutamisest loobumine on vältimatu. Aga heas seisus ökosüsteemid on meie tugevaimaks ja võib-olla ka ainsaks liitlaseks kliimamuutustega kohanemisel. Metsad, sood, niidud ja märgalad seovad süsinikku, hoiavad vett, puhverdavad üleujutusi ja põudade mõju ning jahutavad kuumenevat kliimat. Kui need süsteemid lagunevad, ei lakka nad vaid meid “abistamast”, vaid hullemgi veel – kuivendatud metsadest, hävinud soodest, asfaldiga kaetud niitudest või ülesküntud rohumaadest saavad heiteallikad, mis hakkavad ka ise kliimamuutustesse panustama. Kui ebaõnnestume looduse hoidmisel, ebaõnnestume ka kliimamuutuste pidurdamisel.

Elurikkus on looduse vastupidavuse vundament. Professor Meelis Pärtel on toonud võrdluse, et liigirikas ja geneetiliselt mitmekesine ökosüsteem toimib nagu kindlustuspoliis. Rikkad ja heas seisus ökosüsteemid suudavad paremini kohaneda põuaperioodide, kahjuripuhangute ja tormidega, sest erinevad liigid ja kooslused täidavad eri rolle ja asendavad üksteist, kui mõni lüli nõrgeneb. Ja vastupidi – ühetaolised metsad või ühesugused põllumajandusmaastikud on haprad, üks muutus või üks uus kahjur võib kogu süsteemi rivist välja lüüa ja tuua ka väga suurt majanduslikku kahju.

Seetõttu on looduse taastamine ja elurikkuse hoidmine ka meie endi kohanemisstrateegia. Mitmekesisus hoiab looduse võimet reageerida muutustele ja säilitada kõik need meile väga olulised looduse omadused ka raskemates tingimustes.

Lõpetuseks, milline on Teie visioon Eesti elurikkuse tulevikust? Mida peaksime tegema järgmise kümne aasta jooksul, et vältida pöördumatuid kaotusi?

Pean lähiaastatel väga tähtsaks nelja asja:

Esiteks, Eesti kaitsealade võrgustik peab täienema ja hõlmama endas veel säilinud asendamatu loodusväärtusega alad. Täna on kaitse all ligikaudu 21% Eestist, kuid absoluutne miinimum tõeliselt loodussõbralikult hoitud aladeks on 30%. Vähemaga tõepoolest ei saa. Praegu käib tuline arutelu mitmete kaitsealade üle: Alutaguse rahvuspargi laiendus ja ka osad laane- ja salumetsad, mis said juba kümmekond aastat tagasi esmase kaitse, kuid ei ole veel lõplikult kaitsealaks vormistatud, samuti ka Hiiumaa kaitstavate alade laiendused, merekaitsealadega edasi liikumine, soode ja märgaladega seotud kaitsealad, viimaste säilinud loodus- ja põlismetsade ning niitude kaitse. Need on kõik üliolulised algatused, mis on nii pikalt veninud otsustamatuse ja julgusepuudumise tõttu. Teeme ära! Sest vähemalt 30% maismaa ja 30% mere tõhusa kaitse ning neid ühendava rohevõrgustiku tähtsus Eestile, Eesti loodusele ja meie järeltulevatele põlvedele on hindamatu väärtusega. Käes on viimane kümnend, mil need väärtused, mida kaitsta, on veel mingil moel säilinud ka väljaspool kaitstavaid alasid. Mul puudub optimism, et tänaste trendidega kaitsealadest väljaspool heas seisus looduslikke ökosüsteeme üldse kuigi palju alles jääb. Kui vaadata satelliidipilte, on see muster ilmne: kogu maailmas joonistuvad kaitsealad maastikupildis reljeefselt välja. Seal, kus on kaitse, on veel loodus; seal, kus pole, kujundavad ruumi muud prioriteedid. Ka Eestis on see nüüd selgelt näha. Veel 15 aastat tagasi ei eristunud kaitsealad maastikust, nüüd paistavad nad silma kui rohelised saarekesed. See on hoiatav märk.

Teiseks, hoiame silma peal, et meie rannad ja kaldad jääksid looduslikuks. Iga paari aasta tagant proovivad huvirühmad õnne, et äkki seekord õnnestub seadust muuta ning ranna ja kalda ehituskeeluvööndit vähendada või suisa ära kaotada. Mulle tundub, et taaskord on see aeg käes – majanduskasvu nõukoja vastavad ettepanekud on laekunud ja mõtte pooldajate hulgas on mõjukaid poliitikuid. Ma panen väga südamele olla kõigil väga tähelepanelik – metsad kasvavad tagasi, aga hoonete ja taristu alla maetud loodusväärtused on meie jaoks kadunud. Ma loodan, et me leiame taas selle soodesõja “vaibi” ehk oskuse ja soovi seista ühiselt meie ühise looduse ja tema väärtuste eest.

Kolmandaks, igaühe looduskaitse. Meie väikestest ja suurtest tegudest sõltub rohkem, kui me arvame. Täna raiskame palju võimalusi nii maakasutuses, tarbimises kui ka selles, kuidas oma ümbrust näeme. Iga aed, iga põld, iga teeäär ja iga kooliõu võib olla kas elurikkuse varjupaik või selle kadu. Me saame otsustada, kas niidame väga sageli, või teeme seda paar korda aastas ja jätame ruumi lilledele ja tolmeldajatele; kas kuivendame või aitame veerežiimil taastuda; kas väärtustame planeeringutes ja ehitiste projekteerimisel looduslikke ökosüsteeme ja põlisust; kas teeme metsas ja põllul elurikkust toetavaid valikuid; kas valime puhta toidu, loodushoidliku energia ja kestliku tarbimise.

Igaühe looduskaitse ei tähenda ainult tegusid oma kodus, vaid ka häält otsustes – milliseid väärtusi me valimistel, tarbides ja oma töös eelistame. Kui igas külas, koolis ja omavalitsuses leiduks kasvõi üks inimene, kes seisab looduse, liikide ja hea eluruumi eest, oleks see suur asi. See on kõige demokraatlikum looduskaitsevorm, mis üldse olemas on – igaühe võimalus ja vastutus oma maad hoida.

Ja neljandaks, armastus looduse vastu ja ökoloogiline kirjaoskus peaks olema auasjaks ning baashariduse osa. Me peame elementaarseks, et inimesed oskavad teha vahet BMW-l või Audil, või teavad, kuidas töötab vahelduv- ja alalisvool. Poliitik või ajakirjanik, kes ei tee vahet, kus asub Poola või Mehhiko, ei ole kuigi tõsiseltvõetav, aga kui ta ei tee vahet nurmenukul ja rapsil, ei tunne ära metsvindi laulu (Eestis 2 miljonit paari) või ei tea, millised on peamised ökosüsteeme ja loodust mõjutavad ohutegurid (neid on viis), pole sellest lugu midagi. Me ei peaks leppima ühiskondlikus debatis harimatusega looduse ja kliima osas. Täna on see tegelikult sama piinlik kui lugemisoskuse puudumine sajand tagasi. Loodus ja kliima on sellised teemad, kus diskussioon oleks oluliselt tulemuslikum, kui osalejad on baasteadmistega varustatud ja ekspertide sisendit võetakse tõsiselt.

Tartu Ülikooli professor Meelis Pärtel võttis mõni aeg tagasi Sirbis väga ilusti kokku kümme ökoloogilist põhimõtet, mis võiksid jõuda rahva üldteadmistesse ning tõi esile, et kui ühiskond mõistaks elurikkuse ja ökosüsteemide toimimise põhimõtteid, kaoks suur osa looduskaitse ja argielu vahelisi vastuolusid. Arvan sama.

Kui me veel suudame loodust armastada, suudame teda ka hoida. Hoia, mida armastad.

Originaalartikkel on leitav 25. oktoobri Postimees Trinoklist.