Kraavid on väikesed tehislikud vooluveekogud, mis võivad olla ka ajutiselt kuivad või juhtida vett ainult suurvee ajal. Koos kraavi servadel asuvate kooslustega moodustavad kraavid omapärase ja elurikka ökosüsteemi. Eestis registreeritud põllumajandusmaastike elementidest on kraavid kõige suurema pindalaga [1]. Viimasel ajal levinud trend asendada kraavid maa-aluste torusüsteemidega, on nende hulka ja pindala oluliselt vähendanud [2].
Tõenäosus mõne konkreetse liigi esinemiseks ühes või teises kraavis sõltub ka geograafilisest piirkonnast ning sealsest vee happesusest, puhtusest ja ümbritseva maastiku elustikust. Kui on soov kraavide hooldusvõtetega soodustada mõnd konkreetset liiki või organismirühma, siis tasub konsulteerida sel teemal eksperdiga, kes oskab öelda, kus piirkonnas võiksid olla head eeldused ühe või teise liigi esinemiseks ning soovitada eelistatud hooldusvõtteid. Nii on võimalik teadlike valikutega soodustada näiteks ühes kraavi osas liigirikast veetaimestikku, teises kiile, kolmandas veetigusid, neljandas liblikaid, viiendas kõrkjas pesitsevaid linde jne.
Kraavid on elurikkuse seisukohast väga olulised põllumajandusmaastike elemendid. Nad võimaldavad pakkuda elu-, toitumis- ja varjepaika liikidele (taimedele, paljudele lülijalgsetele ja teistele selgrootutele, kahepaiksetele, lindudele, suuremad ka kaladele), mis eelistavad niiskemat elupaika, kõrgemat taimestikku või mis elavadki vees või mille noorjärgud vajavad arenguks vett ega saa ilma kraavideta põllumajandusmaastikus püsima jääda [1–7]. Seetõttu tuleb elurikkuse seisukohast eelistada avatud kraave maa-alustele torusüsteemidele [2]. Koos kraavipervel asuva rohumaariba või puittaimestikuga pakuvad kraavid mitmesuguseid looduse hüvesid nagu toitainete väljakande vältimine, erosiooni takistamine, veekaitset, looduslikku kahjuritõrjet ja elupaika arvukatele organismidele.
Kraavide rajamisel tuleb lähtuda kohalikest oludest ning vajadusest. Võimaluse korral võiks rajada maastikku erinevate omadustega kraave, et soodustada mitmesuguste elupaikade teket, näiteks varieerida nõlvade kaldenurka, rajada mõnel pool veepiirile madalaveelisi servi või rajadagi siin-seal kraavid kahetasandilistena. Kahetasandilised kraavid (vaata joonist) tekitavad elupaiku rohkematele liikidele, moodustavad sujuvama ülemineku märja ja kuiva elukeskkonna vahel ning võimaldavad ka mugavamat ligipääsu kraavi hooldamise korral [4,8]. Nii uute kui olemasolevate kraavide looduslikkuse soodustamiseks on hea rajada nende juurde näiteks settetiike, laiendusi, nõlvapuisteid, kaevata kraave laugemaks, asetada voolusängi kive ja kasutada muid võtteid, mis tekitavad kraavides elupaiku rohkematele liikidele [8,9]. Veesisese taimestiku kujunemise kiirendamiseks võib istutada kraavi mõned pilliroo või hundinuia risoomi tükid, millest need taimed üsna kergesti kasvama hakkavad. Samas ei tohiks neid liike istutada lähestikku kokku, sest nad võivad üksteist välja tõrjuda [10].
Kohustusliku veekaitsevööndi laiuseks on Eestis alla 10 km2 valgalaga maaparandussüsteem eesvooludel 1 m ning suurematel veekogudel 10 m [11]. Veekogude efektiivsemaks kaitseks mullaerosiooni, väetiste ja pestitsiidide eest ning elurikkuse soodustamiseks tuleks kraavide ja põllu vahele siiski jätta vähemalt 6–10 meetri laiune rohumaariba, soovitatavalt isegi 15–60 m laiune [8,12–15]. Suurte ja eriti intensiivselt majandatavate põldude juures peaks kraavi serva jätma pigem laiema (vähemalt 10 m laiuse) rohumaariba. Samuti tuleks jätta võimalikult lai puhverriba siis, kui kraav asub nõlva all või muus kohas, kus on suur oht erosiooniks ning toitainete väljakandeks põllult, näiteks savikama mulla või suurema väetiste hulga kasutamise korral [4,8]. Seejuures väga järsu nõlva puhul (üle 15 protsendi) ei ole lihtne puhvervöönd enam piisavalt efektiivne ning kraavi kaitseks tuleks kasutada lisaks muid meetodeid (terrassid, tammid jne) [16]. Praegu kehtivad toetusmeetmed ei soodusta kahjuks laiemate puhverribade loomist ning laiemate kui 2 m puisturibade kasutamist puhvervööndis. Sellegipoolest on veeökosüsteemide kaitseks soovitatav rajada kraavide ja teiste veekogude kallastele võimalikult laiad ja hästi toimivad puhvervööndid, vastavalt kohalikele vajadustele.
Puhvervööndit ei tohi kasutada regulaarse ligipääsuteena põllule, sest raske põllumajandustehnika võib mulda tihendada, nii et mulla veemahutavus ning puhastusvõime vähenevad oluliselt [16].
Puhvervöönd tuleb planeerida vastavalt kohalikele oludele ja eesmärgile [8,17]. Osa kraave võiks kombineerida näiteks puuderibaga, mis on eriti kasulik teatud linnuliikidele [3], mõnedele kaladele [18] ning veesisese suurtaimestiku piiramiseks [10], kuid osa peaks olema ka päikesepaistele avatud [4]. Toitainete püüdmiseks on kõige tõhusam kombineerida puhverribas nii rohttaimi, põõsaid kui puid [8] või märgala (niiske niit või settekraav) koos puuderibaga [10,17], samas kui tolmeldajate ning kahjurputukate looduslike vaenlaste soodustamiseks sobiks pigem rohumaariba (loe lähemalt) või rohumaa koos põõsasribaga (loe lähemalt) [8,19]. Veelgi parem, kui puhverriba täidab mitut ökolooglist funktsiooni korraga [17]. Puhverribasid on võimalik kasutada ka heina varumiseks, karjatamiseks, lühikese raieringiga metsa kasvatamiseks või pilliroo kogumiseks, mis võimaldavad ühtlasi taimede poolt kogutud toitained süsteemist eemaldada [4,17]. Seejuures peaks päris kraavi serva jääma ikkagi 3–5 m laiune riba, kus häiringud on võimalikult väikesed, et tagada puhverriba püsiv toimimine [18].
Puhvervööndis kasutatavate taimeliikide valik sõltub ala niiskusest ning soovitud eesmärkidest. Rohttaimedest sobivad hästi kiire- ja tugevakasvulised mitmeaastased kodumaised kõrrelised, mis katavad hästi maapinna ning on tugeva, mulda stabiliseeruva juurestikuga [8,16]. Liiga pehmed rohttaimed võivad vihma ja voolava vee all lamanduda ning vesi võib ilma mulda jõudmata otse kraavi joosta. Selline puhverriba ei aita toitaineid veest eemaldada. Näiteks sobivad puhverribadesse hästi orashein [8], päideroog [17], kõrgekasvulisemad aruheinad ja raihein [16]. Tolmeldajate soodustamiseks on kooslusesse vaja ka teisi õistaimi peale kõrreliste. Seejuures liblikõieliste (näiteks ristikud ja nõiahammas) esinemine on küll hea tolmeldajatele, kuid need liigid ei tohiks olla koosluses domineerivad, kuna nad saavad suure osa oma eluks vajalikust lämmastikust juuremügarate kaudu õhust, ega puhasta seetõttu mulda nii efektiivselt ülearusest lämmastikust [16,18]. Kui kraavi kaldad on ajuti üleujutatavad, siis tuleb valida taimed, mis taluvad lühema- või pikemaajalist liigniiskust (näiteks päideroog) [16].
Puu- ja põõsarinne on samuti hea kujundada mitmeliigilisena ning valida selleks kodumaised liigid. Puud ei tohiks olla liiga suure liituvusega, et põõsa- ja rohurindeni jõuaks piisavalt valgust [18]. Toitained hästi mullast eemaldada võimaldavad mitmed kiirekasvulised puud, nagu pajud, lepad, harilik haab ja paplid [8,17,18]. Mitmeid neist puudest taluvad ka hästi niiskust ning neid on lihtne okste ja juurevõsude abil istutada [18]. Samuti sobivad niisketesse tingimustesse hästi sookased, künnapuud ja harilikud toomingad. Kuivemates kohtades võib hõredamalt istutada (tagamaks puude all rohurindele piisava valgustatuse) näiteks arukaske, harilikku tamme, harilikku saart ja harilikku pärna [17].
Kui kraavis esineb pilliroogu, siis näiteks rootsiitsitajad eelistavad pesitsemiseks roostikku, mis on paar aastat vana. Seetõttu on hea neid kraavipiirkondi niita järkjärguliselt ainult igal kolmandal aastal. Ka tiigi-roolind teeb pesa pilliroogu, mis on eelmisel aastal lõikamata jäänud. Kuna sellele liigile meeldivad ka väga rapsipõllud, siis pesitseb tiigi-roolind eriti tõenäoliselt pilliroolaigus, mis asub rapsipõllu läheduses. Kui aga kraavis elutseb veelinde, siis võiks hooldustööde käigus veepiirilt mõnelt poolt taimestikku veidi maha kraapida ja jätta lindude jaoks kraavinõlvale vaba mullapinda [4].
Kraave, millel kuivendusfunktsioon on väike, võiks majandada eelkõige elurikkust silmas pidades. Aga ka neid kraave, millel kuivendusfunktsioon on olulisem, on võimalik hooldada elurikkus silmas pidades, näiteks kraavipervede niitmise ajastamise ja laiade puhverribade rajamisega [4]. Kraavide hoolduse käigus tuleks silmas pidada kogu laiema maastiku kraave. Hooldust tuleks teostada järk-järgult ja mosaiikselt, nii et maastikus oleksid esindatud erineva hooldusrežiimiga ja eri suktsessioonijärgus taimestikuga kraavid, mis pakuvad elupaika erinevatele liikidele [2,4]. Selle tagamiseks on hea koostada kogu piirkonna kraavide majandamisplaan, mis võimaldab läbimõeldult korraldada kraavisüsteemi eri osade hooldust, saavutamaks parimad tingimused elurikkusele vähima vaevaga [4].
Kraavides ning nende servadel ei tohi kasutada väetiseid ja pestitsiide.
Väga oluline on puhverribade taimestikku regulaarselt hooldada ning koos biomassi lõikamisega eemaldada mulda ja taimedesse kogunevad toitained (eriti fosfor), mis muidu võivad lõpuks ikkagi mullast kraavi jõuda [8,10,16,17]. Puudel võib oksi aeg-ajalt kärpida ja põõsaid harvendada, et valgus paremini maapinnale jõuaks ning rohttaimede kasvu soodustaks [8]. Niita või puid-põõsaid raiuda võiks ainult ühel kraaviserval korraga ning kindlasti jätta ka niidetud kraaviossa veepiirile veidi taimestikku alles. Vältida tuleks kraavide puhastamist kevadel ja suvel ning niidetud taimne mass tuleks kraavist ja nende servadelt kindlasti eemaldada. Mõnel pool võib niita kord või kaks aastas (ainult sügisel või siis kevad-talvel ja sügisel), samas kui teised osad võiksid olla mõne aasta (2–6) hooldamata [2,4]. Kui toitainete hulk mullas siiski kõrgeks läheb, võib kraaviserva koorida ning mulla põldudele väetiseks laotada [8].
Puhverribade juures on ka väga oluline jälgida, et suuremate vihmasadude järel ei hakkaks kusagile kujunema taimestikuvaba äravoolu. Sellised kohad tuleks kiiresti likvideerida, et vältida ulatuslikumat erosiooni ning toitainete ärakannet kraavi [16].
Mõõdukas veesisene taimestik ei takista reeglina oluliselt veevoolu kraavis. Kui aga taimestik väga tihedaks muutub, siis võib seda vajadusel eemaldada, jättes seejuures võimaluse korral kraavipervede taimestiku puutumata. Veesisese taimestiku niitmine vähendab ka muda kogunemist kraavi [4].
Muda kogunemisel on seda vaja aeg-ajalt kraavist eemaldada. Puhastuse sagedus sõltub iga kraavi puhul kohalikest oludest ja muda kogunemise kiirusest. Eemaldatud muda võib kasutada väetisena ümbritsevatel põldudel [4]. Kui kraavis esineb väärtuslikke kooslusi, tuleks nende häirimist võimalikult vähendada ning soodustada nende taastumist. Võimalusel eemaldada muda mitmete lühemate lõikude kaupa rotatsiooniliselt ning teha seda eri lõikudes erinevate ajavahemike järel, soodustades nii jällegi mitmekesiste elupaikade kujunemist [4]. Samuti tuleb arvestada allavoolu asuvate veesüsteemi osade ning seal esinevate kooslustega ning jälgida, et puhastamise käigus allavoolu kanduv muda neid ei kahjustaks.