Õierikkad ribad on kas ühe- või mitmeaastastest taimedest koosnevad rohumaaribad, mida rajatakse eelkõige looduslikele tolmeldajatele ja meemesilastele rohke nektari ja õietolmu pakkumiseks (vaata ka). Õierikkuse säilitamiseks vajavad ribad aeg-ajalt uuendamist.
Mesilastele ja teistele tolmeldajatele atraktiivsete toitumis-, peatus- ja puhkealade pakkumiseks on kasulik rajada õierikkaid ribasid põlluservadesse või rikastada seemnetega olemasolevaid rohumaid [1–5]. Lisaväärtusena pakuvad sellised alad toitu ja elupaika ka teistele lülijalgsetele (s.h. taimekahjurite looduslikele vaenlastele), lindudele ja pisiimetajatele [1,6,7]. Võrreldes rohumaaribadega, kus võimaldatakse pigem looduslikku uuenemist, leitakse õierikastes ribades sageli (kuid mitte alati) rohkem tolmeldajaid. Samas soodustavad rajatud õierikkad korjealad pigem tavalisi liike, kuigi sealt on leitud ka haruldasemaid putukaid [3,4]. Kõige parem on, kui lisaks õierikastele ribadele on maastikus ka piisavalt pool-looduslikke rohumaid (loe lähemalt), mis tagavad tolmeldajatele pesapaikade läheduse ja muude vajalike ressursside kättesaadavuse ning pakuvad sobivaid tingimusi ka haruldasematele putukatele [8,9].
Õierikkad ribad võivad olla kas püsiva taimestikuga või iga aasta kultiveerimist vajavad. Mõlemad pakuvad tolmeldajatele nektarit ja õietolmu, kuid püsiva taimestikuga ribad pakuvad elupaika ja ressursse ka teistele putukatele, imetajatele ja lindudele ning on seetõttu üldise elurikkuse soodustamiseks kasulikumad.
Üheaastastest taimedest koosnevaid ning iga aasta kultiveeritavaid ribasid tasub kasutada pigem seal, kus toitainete hulk mullas on väga kõrge (näiteks keset intensiivselt haritavat põldu) ning kvaliteetse püsitaimestikuga riba rajamine on seetõttu raskendatud. Samuti on üheaastaste taimedega riba hea rajada sinna, kust on varasemalt teada väärtuslike põlluumbrohtude, näiteks rukkilille, esinemine. Sellisel juhul võib seemned lisaks külvata ainult hõredalt (kui üldse), et soodustada looduslike umbrohtude kasvu. Kuigi üheaastaste õistaimede riba iga aasta üles küntakse, on siiski oluline rajada see iga aasta samasse kohta, kuna see soodustab taimede looduslikku seemnelist uuenemist.
Püsitaimestikuga õierikka ala rajamisel võib seemnesegu lisada olemasolevale rohumaale või rohumaaribale või siis rajada uus korjeala [2,3]. Viimasel juhul tuleks lisada seemnete hulka ka kõrreliste seemneid (eelistatult väiksema konkurentsivõimega), mis aitavad kaasa rohukamara tekkele ega lase umbrohtudel võimust võtta, kuid ei hakkaks samas ka liigselt konkureerima putuktolmlevate taimedega [2]. Õierikka riba rajamisel põlluserva või põllu sisse, tasuks riba teha vähemalt 6 m laiune [10,11].
Samuti võib rajada kõrvuti ühe- ja mitmeaastaste taimedega õistaimeribad. Näiteks kui on soov põllu serva rajada 10 m laiune riba, millest osa asub endisel põllul. Endisel põllul võib muld arvatavasti olla endiselt liiga kõrge toitainete sisaldusega väärtusliku pool-loodusliku rohumaariba kujunemiseks. Seetõttu võib jagada riba kaheks osaks – väetamisest vähem mõjutatud osale võib luua 5 m laiuse mitmeaastaste taimedega riba (kas õistaimedega rikastatud või mitte) ning sinna kõrvale kõrgema toitainete jääksisaldusega alale rajada 5 m laiuse üheaastastest taimedest õierikka riba. Hiljem, kui mulla toitesisaldus vähenenud on, võib kogu alale rajada mitmeaastaste taimedega riba, mis vajab vähem hooldust ning on ka elurikkusele kasulikum.
Peamiselt kasutatakse mesilaste korjelade rajamisel kohalikest putuktolmlevate taimeliikide seemnetest koosnevaid seemnesegusid. Erinev liigiline koosseis pakub õietolmu ja nektarit erinevatele liikidele, sellepärast on hea kasutada maastiku lõikes erineva liigilise koosseisuga seemnesegusid [2–4,12]. Teiste meetaimede hulka võib lisada ka põllumajanduslikke liike nagu näiteks ristikuid. Põllumajanduslike liikidega (näiteks punane ristik või keerispea) külvatud ribad on kimalastele väga atraktiivsed, kuid looduslike liikidega külvatud alad pakuvad toitu rohkematele liikidele ning varustavad putukaid õietolmu ja nektariga kevadest sügiseni [4]. Riba või rohumaa rajamiseks kasutatavate seemnesegude puhul on oluline silmas pidada, et selles oleksid esindatud eri aastaaegadel õitsevad liigid, mis sobivad erinevate liikide toidutaimedeks [2].
Meemesilaste jaoks rajatud ühe- või mõneliigilised üheaastaste meetaimedega korejalad (sageli kasutatakse näiteks keerispead või tatart) pakuvad meemesilastele (ja ka kimalastele) küll ohtralt nektarit [13,14], kuid erakmesilastest külastavad neid alasid vaid väga vähesed liigid [14–16]. Toitumas käivad seal ka näiteks sirelased [13], mardikad ja liblikad [16], teatud herilased ja parasitoidid, kes on nektari allika suhtes vähevalivad ning külastavad ühtemoodi erinevaid kooslusi [15]. Ka tatrapõlde külastavad peamiselt meemesilased ja sirelased, kuid mitte erakmesilased [17]. Samuti näitas pesalõksudega tehtud katse, et keerispea põllule ei teinud pesa ükski kiletiivalise liik, samas kui teistel katsealadel (nii põldudel, kesal kui niitudel) saadi samasuguse katsega kätte 23 liiki kiletiivalisi [15].
Seega on meetaimedega korjealad küll head meemesilaste meetootlikkuse tõstmiseks, kuid ei soodusta kuigivõrd üldist elurikkust põllumajandusmaastikel, pakkudes nektarit ainult valitud generalistidest liikidele. Seetõttu võiks korjealasid rajada pigem piiratud alal ning tagada läheduses kindlasti ka (pool)looduslike koosluste esinemine, kust nii meemesilastel kui kimalastel on võimalik koguda lisaks mitmekesisemaid ressursse ning kus saavad elupaika ja toitu leida ka rohkem spetsialiseerunud putukad [8,9,15,18].
Erinevates Euroopa riikides kasutatakse õierikaste ribade hooldamisel (ja ka rajamisel) väga erinevaid meetodeid [3]. Seejuures võib kõige kasulikum olla erinevate hooldusrežiimide kombineerimine maastikuskaalas. Iga 3–4 aasta tagant on vajalik korjealade uuendamine, et säilitada ala õierikkust [2]. Väetiste kasutamine õierikastel aladel ei ole lubatud, umbrohutõrjet võib teha vaid paiguti kahjulike umbrohtude ja invasiivsete võõrliikide piiramiseks [3]. Kasulik on osa ala niitmine (koos niite eemaldamisega) kevadel või suve alguses, mis lükkab sellel osal alast liikide õitsemise hilisemaks ning pikendab kogu riba õitsemisperioodi. Lisaks sellele on vajalik sügisene niitmine kogu alal. Seejuures võib niite maha jätmine aidata kaasa külvatud õistaimede seemnelisele uuenemisele [2].
Lisaks võib olla kasulik kombineerida korjealade rajamise meedet teistega, nagu näiteks õitsevate puude-põõsaste istutamisega. Näiteks võivad lähedalasuvad pajud pakkuda kimalastele ja erakmesilastele õietolmu ja nektarit varakevadel, kui õitsevaid rohttaimi on vähem ning toiduvarud seetõttu piiratud [2]. Maastikuskaalas on hea kombineerida nii ühe- kui mitmeaastaste taimedega rikastatud õistaimeribasid ning õistaimedega rikastamata pool-looduslikke rohumaaribasid.
