Aasta Põllumees 2023 Airi Külvet (Puutsa talu) on üks neist seitsmest põllumehest, kes projekti „Loodusrikas Eesti“ käigus katsetab oma rohumaadel erinevaid agroökoloogilisi võtteid ning nende mõju saagikusele ning elurikkusele. Ta rajas kahele põllule liigirikka kultuurrohumaa ning plaanib põlde hooldada portsjonkarjatamise teel.

Airi on kirglik taastava põllumajanduse eestkõneleja ning nutikas põllumees, kellega on väga põnev juttu vesta. Seda võimalust on ta pakkunud nii näitavale kui ka kirjutavale pressile. Meiegi intervjuu uurib Airi mõtteid elurikkust toetavate põllumajandusvõtete kohta, ikka selleks, et ka teistele põllumeestele ja -naistele inspiratsiooni anda.

Airi Külvet "Loodusrikka Eesti" projekti nõukoja liikmetele oma põlde tutvustamas

Airi, miks sa otsustasid „Loodusrikas Eesti“ projektis osaleda ja erinevaid agroökoloogilisi võtteid oma maadel katsetada?

Tunnen keskmisest rohkem huvi loodushoidliku põllumajanduse, elurikkuse ja keskkonnateadlike tegevuste vastu ja olen oma igapäevapraktikas püüdnud neid põhimõtteid rakendada. Teistsugust põllumajandustootmist ma ette ei kujuta.

Kas rakendad loodushoidlikkust igas põllumajanduslikus aspektis?

Jah, 100% ja seetõttu on minu põldude elurikkuse seisund päris hea.

Kümnepallisüsteemis?

Oma isiklikule maale saan tõenäoliselt 10 panna, aga kuna mul on hästi palju rendimaid, siis seal on palju teha ja praegu võiks neid maid 6-7 hinnata.

Kaua sa põllumajandustootmisega juba tegelenud oled ja palju Sul maid on?

Ajateljel võib tootmise ehk 2004. aastasse paigutada, siis tekkisid esimesed arved ja hakkasin taotlema toetusi. 

Isiklikke maid on kasutuses ca 50 hektarit ja seda juba 2004. aastast alates. Portsjonkarjatamise võtsin tõsisemalt ette neli aastat tagasi, et parandada nende karjamaade seisundit, kus ilmselgelt on midagi valesti. Portsjonkarjatamise mõju tuleb tasapisi, aga kiiremini siiski seal, kus on kogu aeg karjatatud.

Nendel kultuurmaadel, kus on vahepeal küntud - külvatud, tehtud mingeid muid trikke, läheb elurikkuse tagasitoomisega kauem, eriti veel siis, kui valitsevad äärmuslikud ilmastikutingimused, nagu nt põud.

Kas sinu arvates on elurikkus ja saagikus seotud?

Lihaveisekasvatuses kindlasti. Mida parem on mulla tervis, seda saagikam on rohumaa ja seda paremas seisus on ka veised seal peal. Kui ökosüsteem toimib, on tõenäoliselt ka vähem parme ja sääski veiste ümber toimetamas, sest kuldnokad ja pääsukesed söövad parme ning nahkhiired sääski. Kui kalal läheb hästi, on ka jões rohkem kiile, kes ka omakorda toituvad parmudest… nii et igatpidi on elurikkus ja saagikus seotud.

Mis on Sinu edulugu?

Mitmes valdkonnas, nagu nt teraviljakasvatuses on elurikkuse taastamine pikaajaline protsess, kus ühe aastaga põhjapanevaid tulemusi ei saa. Lihaveiseid kasvatades käib see aga kiiremini: sel samal aastal, kui muudad karjatamismeetodeid, näed juba ka esimesi tulemusi ja järgmise aasta tulemus on suisa külluslik – tekib liigirikkus, taimestik mitmekesistub. Seemned on tegelikult mullas ja ootavad oma võimalust.

Millised on Sinu esimesed tähelepanekud mõistmaks, et asi on nüüd parem?

Rohumaa on rikkalikum ja seetõttu saab seal suuremat karja karjatada ja seda omakorda ka pikemalt, vähemalt oktoobri lõpuni. Varem nii ei olnud - juba augusti lõpus läks söödaga kitsaks, ehkki sama suurel maa-alal oli palju vähem loomi, ja neile pidi hakkama karjamaal lisasööta andma. Nüüd anname heina lisaks ainult siis, kui sügisene rohi on nii lopsakas ja vähese kuivainega, et lehmadel läheb seedimine korrast ära. Otsest vajadust selleks pole.

Oled põllupidaja olnud peaaegu 20 aastat, kas oled selle aja jooksul täheldanud kliimamuutusi või mingisuguseid klimaatilisi eripärasid?

Viimased aastad on olnud tavapärasest kuivemad, samas sajud on muutunud tugevamaks. Meil on siin alati olnud erakordselt märg ala, kus ka keset suve sai sumbatud mätaste vahel, aga nii see enam pole.

Lumikate on tulnud viimastel aastatel suhteliselt vara ja püsinud üsna kaua. Vahel on talvel ka mingi periood, kus lund pole, aga pigem olid siiski 90ndad lumevaesed, siin talus elades lund ikka jätkub.

Kas 2023. a põud, kui pärast lume sulamist kaks kuud vihma ei sadanudki, ka Sinu maid laastas?

Jah, kõige põuatundlikumad on ju kultuurmaad. Enamus neist on kuivendatud ja põua-aastatel on selgesti näha, kus paiknevad dreenid, sest ainult dreenikohtades rohi kasvabki. Ma sain 2023. aastal kultuurmaadelt vaid 15% tavapärasest saagist. Luhaniitudel oli saagikuse langus 10-20%. See ehmatas ära - pidin võõraid maid käima niitmas ja sealt oma heina kokku korjama. Rohkem seda teha ei tahaks ja seetõttu tulebki vaadata parimate praktikate poole.

Põuale kõige vastupidavamad on aga püsivalt karjatatud alad, samuti puiskarjamaad. Puuvõrade vari hoiab niiskust ja rohigi kasvas põuaastal tavapäraselt. Kui mingi laik kuivaski ära, taastus ala suhteliselt kiiresti.

Minu enda isiklikel maadel oli ka mõnes kohas juuni alguses nulliring, seal ei kasvanud kohe mitte midagi. Nüüd tean, milles asi - neid alasid ei olnud püsivalt karjatatud, ainult sügisel oli kari peal, enamiku aja olin varunud sealt vaid sööta ja nii ma olingi kogu see aeg viinud sealt ära rohkem kui sinna tagasi andnud.

Mida Sul on plaanis põuaga ette võtta?

2023. aastal oli meil kevadkülv ja planeerisime päris suure söödavaru saada kultuurrohumaadelt. Samal aastal tegime sügiskülvi - külvasime taliteravilja koos liblikõielise vikiga, sest kevadilmast sõltumata annavad nad igal juhul saagi. Ka tavapõllumeeste talivili ei kannatanud ju põua all.

Et kui peaks juhtuma sarnane kevadine poolde suvesse ulatuv põud, saame ikkagi loomasööda kätte ega pea minema niitma mingeid heina- ja silomaid, kus teed päev otsa tööd ja saad 10 rulli. Fossiilkütust ei peaks kulutama nii meeleheitlikult väga-väga väikese saagi tagaajamiseks.

Kas klimaatilised muutused ohustavad Sinu põllumajandustootmist?

Muidugi kardame, et tekib olukord, kus meil on 45 kraadi sooja, aga me teame ju, et on olemas riike, kus on 45 kraadi ja veiseid ikkagi kasvatatakse. Siis peabki mõtlema ja vaatama veiseid selle pilguga, et kes neist kuumust paremini talub. Mul on loomi, kes ilmselgelt kannatavad kuumust paremini kui teised või siis neid, kes kannatavad putukate all rohkem kui teised. Mõned liinid on vastupidavamad, paremini kohastunud… Mõttetööd on kliimamuutuste tingimustes oluliselt rohkem.

Kas elurikkusega arvestamine tekitab ka suuremaid tootmiskulusid?

Lihaveisekasvatuses mitte, loomad on mul pikalt väljas, talvel ka varju all. Põhiline kulu on aeg ja ajutised aiad, kuid see investeering on väiksem kui tavakarjakasvatajal, kes peab varuma sööta palju rohkem kui mina seda tegema pean, siis talvesööta andma, loomi varakult sisse vedama jne.

Teraviljakasvatuses on lugu teine: et elurikkust edendada ja mulda säästvaid praktikaid rakendama hakata, on vaja osta mitu seadet, nt väiksemastaabilise otsekülviku, mida turul peaaegu saada polegi, sest tavapärast põllumajandustehnikat arendatakse ainult suurtootjaid silmas pidades. Elurikka põllumajandusega tegelema hakates tuleb päris suur osa tehnikapargist välja vahetada, lihaveisekasvatust see aga ei puuduta.

Milliseid elurikkust toetavaid põllumajandusvõtteid võiks Eestis rohkem praktiseerida?

Esmalt mulla säästmist ja arusaama sellest, miks seda üldse on vaja teha. Ma siiralt usun, et põllumees ei taha teha oma maale halba, aga talle ei ole päriselt kohale jõudnud, et näiteks sügiskünd veeloigus pole põllule kasulik. Vaadatakse ainult ühte poolt - hävitame umbrohtu -, aga et mis siis erosiooni või muuga saab, sellest lihtsalt aru ei saada.

Vähem tuleks künda, otsekülvi peab proovima ja nihutama kündi kevadeks. Taliteravilja kasvatamine on muidugi hästi populaarseks saanud, sest põua tõttu on suviteravilja saak kehv, aga ega see ka miskit ei päästa, kui kogu Eesti talinisu ja -rapsi täis külvatakse.

Mingisugune vaheldusrikkus võiks nagu olla, arvesse ei peaks võtma mitte ainult saagist saadavat hinda, vaid ka sisendi hinda, väetamiskulu ja kõike muud. Ja kui siis põllumees peaks ka orgaanikat juurde andma, siis miks seda mitte juba loomulikult mullas hoida?

Mingite tehniliste võtetega kaob orgaanikat muudkui ära ja siis ühel hetkel jõuab põllumees arusaamisele, et nüüd peab hakkama jälle midagi ostma, et mulda rikastada. Lihtsam oleks ju nii, et ühel aastal kasvatab ta rahakultuuri ja teisel aastal vahekultuuri, mis talle vajaliku orgaanika annab. Praegu seda praktikat Eestimaal ma aga väga ei näe.

Aga põldudele maastikuelementide juurde lisamine?

See on teadlikkuse küsimus, praegu valitsevad siiski veel vastupidised tendentsid. Ei ole veel põllumehele kohale jõudnud, et üksik puu, kiviaed või -hunnik, mingisugune rohumaariba või teeäär on elurikkuse oaas ja toetab ka põllumajandustootmist. Kui orgaanikast ja saagist saab põllumees aru, siis elurikkuse seoseid sellega minu arvates ta veel ei adu. Pigem vaadatakse kivihunnikuid, üksikpuid ja teeääri kui kahjurite pesitsuspaiku. Mitte nii, et kahjureid on seal paar protsenti ja ülejäänud putukad on hoopis kasurid.

Tihti viitavad maastikuelemendid sellele, et tegemist on olnud vana talukohaga. Nende likvideerimine või taastekitamine on niivõrd kulukas, et seda peaks oskama kohe algusest peale hinnata.

„Loodusrikas Eesti“ projekt kestab 2029. aastani. Kas sul on mingisuguseid mõtteid, mida tahaks veel katsetada?

Plaanis on katsetada puuderibadega, samuti tahan arendada agrometsandust: tekitada juurde karjatatavaid metsi. Seda saan ma küll teha ainult enda metsas, aga õnneks mul seda natuke ka on. Tahaksin teha midagi ka märgaladega, ehkki need pole minu maad: olemasolevaid lohkusid natukene süvendada ja kujundada nii, et vesi jääks osades paikades seisma, osades voolaks edasi. Mõnda kohta tahan rajada loomadele läbikäigukohad, kust nad siis nii-öelda kuiva jalaga üle saaks.

Samuti tahan katsetada kõige lihtsamat viisi põuaga võitlemiseks, plaanin luua olemasolevate dreenisüsteemide ja kraavide abil reguleeritava veesüsteemi. Ma jõudsin sellele mõttele ühte 1960. a raamatut lugedes, kus oli ilusti näidatud, kuidas liivakottidega kraavi sulgeda. Kraavid tuleks kõik mingist kohast kinni panna ja kui siis jamaks läheb, jälle avada ja seeläbi hoida kevadine vesi võimalikult kaua põllul. Ma saan aru, et põllumehele, kes külvab, on vaja, et põld saaks kuivaks, aga kui põllul kasvab silomass, siis minu huvi on, et ala oleks võimalikult kaua märg.

Järvamaa kutsehariduskeskus katsetab sarnaselt toimiva ökoagregaadiga, millega saab sulgeda kraavi vastavalt veetasemele. Mida tuleks põllumajanduse toetusskeemides muuta?

Palju. Praegu on ikkagi nii, et toetused suunavad põllumehi tegema kohati täiesti mõttetuid asju, nt ütles toetusskeem, et püsirohumaa on kõige vähem väärtustatud ala, mistõttu hariti püsirohumaad üles. Õnneks kehtib alates 2023. aastast püsirohumaa säilitamise ja tagasirajamise nõue kõigile pindalatoetuste taotlejatele.

Kui tahad proovida otsekülvi, võid mahepõllumajanduse toetusest ilma jääda, sest kui kultuur väga hästi ei õnnestu ja kui küntud ka pole, võidakse öelda, et oled petis, kes ei külvanudki midagi. Ükski põllumees pole motiveeritud otsekülvi tegema, kui teda võidakse selle eest karistada.

Mida rohkem toodad, seda kindlamalt saab ka toetused kätte, kas sealjuures ka keskkonnahoidlikult toodad, pole oluline. Mitte ükski toetusskeem pole ju suunatud tulemustele. See on ükskõik, kuidas mullaga ümber käid. Nende teemadega peaks põllumajanduspoliitika tegelema.

Milline võiks olla hästi motiveeriv toetusskeem?

Inglismaal käisime ühes tavatootmises, kus oli nii, et selle eest, et nad külvasid ristikut või liblikõielisi, ei teinud nad mitte kui midagi kuni augusti lõpuni ja nii kaks aastat jutti ja toetusena saadi veidi üle viiesaja euro hektari eest. Kui selline toetusskeem oleks ka Eestis, oleks meil palju toredaid ristikuväljasid. Põllumajanduses on raha ikkagi suhteliselt vähe, millegi uuenduslikuga riskida ei juleta, sest liisingumaksed istuvad seljas, saak tuleb kätte saada ja kui katsetataksegi, siis väga väikesel alal.

Palju tulemuslikum oleks panna mõnda keskkonnahoidlikku tegevusse viieks aastaks suurem summa, kui et võtta viis eurot siit ja kümme sealt toetustest maha. Siis teeksid kõik, nii et silm ka ei pilguks, sest nad saavad tasandada neid muid ehmatusi, mis võivad tekkida, kui näiteks saak jääb kasinaks.

Millised on Su ootused seoses projektiga? Mida ootad Tartu ülikoolilt? On sul mingeid unistusi, mida saad projekti kaudu ellu viia?

Huvitav on näha, mida teised projektis osalejad teevad, samuti seda, mis mujal maailmas toimub. Kui tavaisikuna saan vaid teadustööde abstrakte lugeda, siis nüüd saab mulle kättesaadavaks kogu Tartu ülikooli teadustöö.

No ja kui minul on mingi kindel arvamus mõne põllumajanduspraktika kohta, siis ma ei saa minna sellega ministeeriumisse, ilmselt keegi mind seal väga ei kuula, aga kui sedasama ütlevad teadlased ja neid toetab teadustöö, siis need ametnikud, kes tegelevad põllumajandusmeetmete kujundamisega, peavad seda ka arvestama. Seega jah, projekti tulemuste abil on meie arvamusel rohkem kaalu.

Kõige olulisem on siiski see, et teadmised, mida Tartu ülikooli projektitegevuste abil saame, jõuaks ka Maaülikooli õppekavadesse, sest tulevasi põllumehi ja -majandusjuhte koolitab maaülikool.

Airi Külvet rajas Niidumetsa (3,7 ha) ja Kangro (15 ha) põldudele liigirikka kultuurrohumaa. 

Loodusrikas Eesti projektialade kaart on leitav: Projektialade kaart | Loodusrikas Eesti

Fotod: Kaidi Tingas, Katrin Tambet