Lagedad põllumajandusmaastikud on talvisel perioodil loomadele keeruline elupaik. Seal puudub looduslik varjumispaik, mis kaitseks neid külmade tuulte ja ekstreemsete ilmastikuolude eest. Lisaks on toiduressursside kättesaadavus piiratud, kuna lagedad alad ei paku loomadele toitu ega peitumiseks vajalikku taimkatet. Seetõttu leidub põllumajandusmaastikes talviti põhiline elu servaelupaikades, milleks on hekid, põllu ääres olevad rohuribad, metsaservad, põllusaared, veekogude kaldavöötmed, kivikalmed jms mitmekesistavad maastikuelemendid.
Hekid, üksikud puud, metsatukad ja põõsastikud kujutavad endast olulisi talviseid varjumispaiku põllumajandusmaastikes, pakkudes lindudele ja väikestele imetajatele elutähtsat kaitset ja toitumisvõimalusi. Näiteks talvikesed ja leevikesed kasutavad hekke ja põõsastikke mitmekesise toidu, nagu marjad ja seemned, hankimiseks. Sarnaselt kasutavad väiksemad imetajad neid varjupaigana, kus nad saavad kaitset külmade ilmastikutingimuste ja kiskjate eest ning otsida toitu lumikatte alt.
Põllule jäetud kõrretüükad on samuti talvistes põllumajandusmaastikes olulised, kuna pakuvad lindudele ja väikeimetajatele toitu ja osaliselt ka varjevõimalust kiskjate ja külma tuule eest. Seega on kõrretüükad lisaks mullaerosiooni vähendamisele head ka elurikkuse soodustamiseks.
Põlluservas, söötidel ja rohumaaribadel kasvavad kõrgekasvulised looduslikud taimed, nagu harilik puju, ohakad ja takjad mängivad talvises põllumajandusmaastikus olulist rolli lindude toidulaual. Kuigi neid taimi peetakse sageli umbrohtudeks, on nende seemned talveperioodil lindudele väärtuslik toit ja oluline energiaallikas. Näiteks urvalinnud ja ohakalinnud armastavad väga nende seemnetega maiustada, kuna nad sisaldavad olulisi toitaineid, mis aitavad lindudel säilitada energiat ja kehatemperatuuri talve karmides tingimustes.
Samuti võivad kõrgekasvulised taimed, mis talveks ei lamandu, pakkuda varjupaika ja kaitset lindudele, kes otsivad peidupaika külmade tuulte ja kiskjate eest. Seega, kuigi ohkad ja pujud võivad olla põllumeestele mureallikaks, on nende ökoloogiline roll talvistes põllumajandusmaastikes märkimisväärne, tagades lindudele olulise toiduvaru ja varjupaiga.
Lisaks on hekid, põõsastikud, puud ja rohumaaribad head talvitumispaigad mitmetele põllumajandusmaastikus kasulikele putukatele, kes on põllukahjurite looduslikud vaenlased või põllukultuuride tolmeldajad. Näiteks lepatriinud, rohutirtsud, jooksiklased ja sirelased talvituvad sageli hekkides ja rohumaaribades, kus nad peituvad puukoore all, maapinnaõnarustes, lehtede vahel või rohumätaste all, oodates seal kevadet, et taas välja tulla.
Talvised põllumajandusmaastikud, mis on rikastatud hekkide, rohumaaribade ja teiste maastikuelementidega, moodustavad keeruka ökosüsteemi, mis tagab elupaiga oluliselt rohkematele liikidele kui suured lagedad põllumaad. Hoolimata esmapilgul lihtsatest elementidest, on need paigad olulised mitte ainult loomade ellujäämiseks talve jooksul, vaid ka põllukahjurite looduslike vaenlaste talvitumiskohana. Seetõttu on väga oluline pöörata tähelepanu nende maastikuelementide kaitsmisele, et säilitada tasakaalu inimtegevuse ja looduskeskkonna vajaduste vahel talvistes põllumajandusmaastikes.
2023. aastal alustati projekti „Loodusrikas Eesti” raames koostöös mitmete tootjatega nende põllumaade mitmekesistamisega, et talvine elupaik oleks olemas põllumaastikest sõltuvatel liikidel. Tööde käigus pööratakse tähelepanu viisidele, mis aitavad leida ökosüsteemi toimima panemiseks põldudel ja jätaks põllumajandajatele piisava kulutõhusa tootlikkuse. Töödega jätkatakse 2024. aastal. Samuti seiravad Tartu Ülikooli maastikeelurikkuse töörühma teadlased loodud elementide mõju meie looduslikule elurikkusele. Niimoodi saame tulevikus paremini talvitumiseks sobivaid elu- ja toitumispaiku meie looduses ja toidutootjatele sobivamad viisid Eesti maastike mitmekesistamiseks.
