Maastike lihtsustumine, intensiivsed maaharimispraktikad ning põllumajanduskemikaalide kasutamine vähendab mulla elurikkust. Kuna mulla elurikkus tagab palju olulisi hüvesid, alustades taimede toitumisest ning lõpetades haiguskindlusega, on järjest kasvanud nõudlus ka mulla bioloogilisi protsesse stimuleerivate toodete järele. Üheks selliseks tootegrupiks on mikroskoopilisi mükoriisaseeni sisaldavad biopreparaadid. Tartu Ülikoolis valminud magistritöös aga leiti, et kallite preparaatide soetamisel tuleks olla pigem ettevaatlik, kuna turul olevad tooted ei suurenda taimekasvu ning pahatihti ei sisalda ka lubatud kasulikke mikroorganisme.
On hästi teada, et mikroskoopilised mükoriisaseened aitavad taimedel mullast toiteaineid omastada ning kaitsevad neid haiguste ja stressi eest. Seega on nende põllumajanduslik rakendamine igati loogiline. Ka ettevõtteid, mis tegelevad mükoriisaseeni sisaldavate preparaatide tootmisega tuleb turule iga aastaga juurde. Preparaatide hind on krõbe ning lubadutud toime suur. Kuna erinevad preparaatide mõju taimedele uurinud teadustööd on leidnud vastakaid tulemusi, võttis magistritöö autor Epp Maria Lillipuu luubi alla 11 Euroopa Liidust pärit mükoriisaseeni sisaldavat preparaati ning uuris nendes sisalduvate seente võimet luua taimedega sümbioos ja kas nad suurendavad taimekasvu. Lisaks analüüsiti mükoriisaseente DNA-d, et teada saada, kas tootekirjelduses olevad seeneliigid on seal ka päriselt.
Selgus, et vaid kahes tootes 11-st suutsid mükoriisaseened taimega sümbioosi luua, ent sellel polnud taimekasvu ega saagikust suurendavat mõju. Pigem näitasid tulemused, et vähenegi biomassi tõus oli tingitud preparaati lisatud toiteainetest, mitte mükoriisaseentest. Analüüsides toodete liigilist koosseisu DNA põhjal, selgus, et lahknevus tootekirjelduse seeneliikide ja leitud liikide vahel on suur ning mitmetes toodetes oli mükoriisaseente geneetilist materjali väga vähe või puudus sootuks. Mõne toote puhul oli aga näha, et kuigi DNA-andmed kinnitasid mükoriisaseente olemasolu, ei olnud taimedega siiski sümbioosi tekkinud, mis võib tähendada, et toodetes olevad seente levised pole elu- või nakatumisvõimelised.
Seega tuleks biopreparaatide kasutamisse suhtuda ettevaatusega. Mükoriisaseeni sisaldavad preparaadid võivad olla teatud tingimustes perspektiivikad, kuid sobiva toote leidmine on keeruline ja üks lahendus ei pruugi anda sarnaseid tulemusi iga mulla, taime ega maaharimisviisiga. Isegi kui toode peaks lubatud organisme sisaldama, sõltub tulemus paljuski seenekooslusest, mis põllul juba looduslikult olemas on. Kuna selline teave täna põllumajandustootjale kättesaadav ei ole, tasuks preparaatide kasutamise asemel pigem rakendada mulla elurikkust suurendavaid praktikaid. Näiteks võiks vähendada mineraalväetiste kasutamist ja eelistada orgaanilisi väetisi, vähendada taimekaitsevahendite, eriti insektitsiidide ja fungitsiidide kasutamist, eelistada minimaalset harimist või otsekülvi ning kasvatada liigirikkaid vahekultuure.
Uuringu valmimist toetas ERA-NET Cofund’i projekt „SoilMan” Eesti Teadusagentuuri kaudu ja Eesti Teadusagentuuri grant PUT1170.
Autorid: Epp Maria Lillipuu, Inga Hiiesalu, Tanel Vahter
