Pole saladus, et sõnnik annab mullale väärtuslikke toitaineid, aga ka orgaanilist süsinikku, mida mineraalväetised ei anna. Enamikel maailma põldudel toimub tänapäeval süsiniku ja sellega koos orgaanilise aine aine sisalduse langus[1]. Sõnniku lisamisega on seda võimalik kompenseerida.
Samas, osa nendest väärtuslikest ainetest kandub põllult ära, peamiselt veekeskkonda. Loomakasvatuspiirkondades on see tõsine keskkonnaprobleem. Kanada ja USA piiril paiknevasse Erie järve kanduvast fosforist suur osa pärineb just põldudele kantavast sõnnikust[2],[3]. Üpris sarnases olukorras on Läänemere piirkond, kus esineb olulisel määral sõnnikuga üleväetamist ja muidu ebaefektiivset kasutust[4]. Vaid 55% sõnniku lämmastikust ja 61% fosforist suudetakse konverteerida saaki või põllumajandusloomadesse[5]. Ülejäänu võib täielikult lugeda kaoks.
Sõnnik või sellega seotud toiteelemendid võivad kas otse põllult ära kanduda või siis mullast liigse küllastatuse tõttu välja leostuda[6]. Osa lämmastikust lendub peamiselt ammoniaagina atmosfääri, kust enamus lõpuks veekeskkonda jõuab. Sõnnik moodustabki ligi 50 – 60% globaalsest ammoniaagi heitest[7],[8].
Seetõttu on oluline sõnniku konversioonil mullaks saavutada kõrge efektiivsus, nii et muld oleks viljakam ja ümbritsev keskkond puhtam. Samal ajal vähendab efektiivsem sõnniku kasutus vajadust mineraalväetiste järele.
Läänemere peamine keskkonnaprobleem on eutrofeerumine, mida põhjustab liigne toitaine merre kandumine. Mere puhtaks saamiseks on kehtestatud lämmastiku ja fosfori koormuse vähendamise eesmärgid[9]. Stsenaariumianalüüsi järgi võiks siinses piirkonnas sõnniku efektiivsema mulda viimise abil täita kuni 64% merre voolava fosfori ja kuni 82% lämmastiku koormuse vähendamise eesmärgist[10].
Tänapäeva Eestis on peamine sõnniku vorm vedelsõnnik. Selle mulda ja lõpuks saaki või põllumajanduslooma jõudmise efektiivsus sõltub olulisel määral sõnniku laotuse ajastamisest, kogusest ja tehnikast.
Talveperioodil, lumega kaetud, külmunud, üleujutatud või veega küllastunud põllul on sõnnikulaotus ja üldse väetamine Eestis Veeseaduse järgi keelatud eelkõige just suurte kadude tõttu. Sõnnikulaotus on lubatud ainult soodsate olude korral vahemikus 21. märts kuni 30. november, kusjuures alates aastast 2023 muutub november keelukuuks. Külmal aastaajal on sõnniku mulda integreerumise protsessid aeglased ja kaod seetõttu suured.
Ammoniaaki lendub vähem jaheda, niiske ja tuulevaikse ilmaga. Vältimaks üle väetamist on kehtestatud piirmäärad: sõnnikuga võib mulda anda aastas kuni 170 kg lämmastikku ja 25 kg fosforit. Soovitatav on aga lähtuda saagi väetustarbe prognoosist[11]
Oluline on arvestada, et lihtsalt mulla pinnale laotatuna on vedelsõnnik äärmiselt labiilne. Sellelt toimub lämmastiku lendumine ja vihma korral toitainete veekogudesse uhtumine. Seetõttu tuleb sõnnik veekaitse nõuete järgi pärast laotamist 24 tunni jooksul mulda künda. Veelgi efektiivsem on aga sõnniku sisestuslaotus, mille korral sõnnikut ei laotata mitte mulla pinnale, vaid otse mulla sisse.
Lisaks tuleb arvestada, et nii sõnnikule kui selle laotamisele kehtib rida teisi nõudeid ja soovitusi. Vedelsõnniku kuivainesisaldus peab olema alla 10%. Eraldi piirangud kehtivad sõnniku laotamisele suure nõlvakaldega pindadele, veekaitsevöönditele, looduslikele rohumaadele, kaitstavate loodusobjektide piiranguvöönditele. Soomes läbi viidud analüüsis leiti, et harimisvaba (künnivaba) viljelussüsteemi korral on teraviljapõldudel sõnnikuga väetamise efektiivsus suurem ja kaod väiksemad[12].
Nõuded sõnniku kasutamisele ja väetamisele leiduvad Veeseaduses. Täpsemad soovitused tootjaile on koondatud spetsiaalsesse käsiraamatusse[13].
