Hekid ja põõsasribad muudavad põllumajandusmaastike struktuuri mitmekesisemaks, tekitavad koridore erinevate liikide liikumiseks rohealade vahel ning pakuvad ka ise elu- ning toitumispaika paljudele eri organismidele – taimedele, lindudele, nahkhiirtele jt. pisiimetajatele, vihmaussidele ning erinevatele lülijalgsetele, nagu ämblikud, mardikalised, ritsiklased jt. [1-8]. Samuti aitavad nad reguleerida piirkonna mikrokliimat ning takistada saasteainete levikut nii põllult ümbritsevasse loodusesse kui ka maanteedelt põllule. Koos neid ümbritsevate rohumaaribadega on hekid ja põõsasribad head maastikuelemendid, varustamaks põlde tolmeldajate ja kahjurite looduslike vaenlastega [9].
Olemasolevate hekkides ja põõsasribades saab elurikkust soodustada mõõduka hooldamisega. Elustikule on kasulikumad pigem tihedamad ja laiemad põõsasribad, mis pakuvad rohkem erinevaid elupaiku.
Kui hekki või põõsasribasse on põõsaste ja puude hukkumise tõttu tekkinud suurem vahe, võiks sinna istutada erinevaid sobivaid liike, et taastada maastikuelemendi terviklikkus ja tagada selles toimimine koridorina [3,9]. Kindlasti tuleks vältida rohkem kui 2 m laiuseid vahesid [9]. Põõsasribasse sobivate liikide valiku kohta vaata peatükki Raja ja säilita hekke ja põõsaribasid [loe siit] . Kui aga on hukkunud üksik puu või põõsas, siis sellised surnud puutüükad tekitavad põõsasribades elupaika putukatele ja toitu neist toituvatele lindudele. Seetõttu tasuks neid elurikkuse huvides pigem säilitada, kuigi nad võivad esmapilgul näida inetud ja ilmet rikkuvad [10]. Ohtlikud oksad võib eemaldada ning jätta põõsaste alla koos tüvejuppide või surnud põõsaharudega, mis pakuvad elupaika lamapuidust sõltuvatele liikidele.
Hekid vajavad veidi rohkem hooldust. Lisaks eelnevale, tuleks neid iga mõne aasta tagant lõigata, eelistatult talve teisel poolel, kui linnud on jõudnud marjad põõsastelt ära süüa. Kindlasti ei tohi pügada lindude pesitsemisajal. Lõikamist tuleks teha järkjärguliselt, ehk siis mitte lõigata kogu hekki korraga [3]. Näiteks võib lõigata korraga ühe hekipoole ning maastiku lõikes teha pügamist eri aastatel.
Rohumaariba põõsaste ümber tuleks niita kord aastas või ühe-kahe aasta tagant suve teises pooles. Sellega saab vältida ka juurevõsudega laienevate liikide soovimatut tungimist rohumaaribale [1]. Korraga võiks niita ainult ühe põõsasriba poole, tagades nii niidetud osa elustikule varjepaiga olemasolu niitmata osas. Hekkide ja põõsasribade ümbruses ei tohi kasutada pestitsiide ja väetiseid, välja arvatud paiguti invasiivsete võõrliikide piiramiseks. Rohumaaribade hooldusvõtete eri võimalustega tutvumiseks loe ka teksti Rohumaaribade rajamine [loe siit].