Kui tihti peaks rohumaad niitma?

23.12.2020

Mitme aasta tagant?

Elurikkuse soodustamiseks ning ressursside parema jaotamise huvides on mõnikord kasulik niitmine ühel või mõnel aastal vahele jätta. Selle tõhusus sõltub suuresti ala tingimustest ning tegevuse eesmärkidest. Rohumaalt saadava heina mass on suurim, kui niita iga aasta (üks või kaks korda aastas), kuigi kui jätta aasta või paar vahele, siis on esimesel korral saadava heina mass suurem, kui pideva niitmise korral [21]. Tälle ja teiste (2018) [22] ülevaateartikkel Euroopa pool-looduslike rohumaade kohta leidis, et niitmise sagedus üksi ei mõjutanud taimede ja loomade mitmekesisust oluliselt, kuid mõjud olid erinevad sõltuvalt ala tingimustest. Üldreeglina on sagedasem niitmine (iga aasta ja ka mitu korda aastas) parem suure produktiivsuse tingimustes, samas kui teisi rohumaid võib vajadusel niita ka mõne aasta tagant, ilma et see elurikkusele olulist kahju teeks [22,23]. 
Mõnedele liikidele võib aasta või paari vahele jätmine mõjuda pigem hästi, näiteks kõrgekasvulistele rohunditele [7], mitmetele lindudele (näiteks kadakatäks [24] ja nurmkana [25]) ning mõnedele ohustatud tähniksinitiiva liikidele [26]. Isegi vanad kesad, mis on üle 10 aasta niitmata võivad olla väga rikkalikud putukate poolest, s.h. olla elupaigaks mõnedel haruldasematele liblikatele, ning on head elupaigad taimedele, mis ei talu häiringud ning loomadele, mis vajavad niiskemat ja jahedamat keskkonda. Samuti on sellised (ja ka teised niitmata) alad head talvitumispaigad putukatele, lindudele ja imetajatele [1]. Sihktiivalisi (ritsikaid ja rohutirtse) on 10 aastat niitmata aladelt küll leitud vähem kui mujalt, kuid samas esineb seal liike, mida muudes elupaikades ei leidu [4]. Suurele osale liblikatele ja mardikatele aga sobivad just rohumaad, mida niidetakse iga aasta ning eriti hea, kui lisaks ka madalal koormusel karjatatakse [2].

Mitu korda aastas?

Sarnaselt eelmisele küsimusele on ka siin üldreegliks see, et suurema produktiivsusega rohumaadel on parem niita sagedamini ning väiksema produktiisusega aladel pigem harvem [22]. Samuti on hea silmas pidada kohalikku traditsioonilist majandamisrežiimi, mis võib olla antud piirkonnas majandamiseks sobivaim, kuna kohalik elustik on just sellise režiimiga aastasadade vältel harjunud [3]. Kõige parem on aeg-ajalt kasutatavat niitmisrežiimi varieerida nii ühe aasta lõikes kui ka aastate vahel [2,4,27].

Ungaris ja Saksamaal on leitud, et kõrgeim taimede liigrikkus on kaks korda aastas niidetud rohumaadel, seejuures Ungaris ongi traditsiooniline kaks korda aastas niita [28,29]. Sama leiti kraavide taimestiku puhul Hollandis (parim oli niita kaks korda aastas suve teises pooles), kuid samas soovitati režiimi aastast aastasse varieerida, et anda paremad võimalused erinevatele liikidele [27]. Tšehhis aga leiti, et taimede liigirikkus kasvas, kui rohumaad niideti üks kord aastas [3]. Kord aastas niitmine on kasulik ka päeva- ja ööliblikatele [3], sh. ohustatud tähniksinitiibadele [26]. Rohutirtsude ja ritsikate kohta tehtud uuringus järeldati aga, et niitmiste kord peaks olema nii väike, kui rohumaa säilitamiseks minimaalselt vajalik on [30].
Vahe kahe niitmise vahel võiks olla vähemalt 8 nädalat, sest umbes nii pikk on aeg, mis enamikel põllulindudel kulub oma poegade üleskasvatamiseks. Samas teistele elustikurühmadele ei mängi selle vahemiku hoidmine kuigi arvestatavat rolli [31].

Millal ühe aasta lõikes?

Hilisem niitmine sobib lindudele hästi. Niitmata rohumaa pakub poegadele pelgupaika ja toitu. Foto: Kevin Grieve (Unsplash).

Niitmise mõju rohumaa elustikule sõltub suuresti ka niitmise ajastusest aasta vältel. Samuti põhjustab see teatava konflikti kogutava heina kvaliteedi ja elurikkuse vahel, kuna suurele osale liikidele on kasulikum hilisem niitmine (peale juuli keskpaika või isegi augustis-septembris), kuid heina kvaliteet on kõrgeim varasema niitmise korral [18]. Rumeenias Ghimeşi piirkonnas on endiselt traditsioonilisi majandamisvõtteid kasutavad perekonnad leidnud nende kahe poole vahel hea kompromissi läbi rohumaade jaokaupa niitmise, mis tagab neile pikas perspektiivis nii kvaliteetse heina kui ka kõrge liigirikkuse [8]. 

Taimede üldisele liigrikkusele ei pruugi niitmise ajastus väga suurt mõju avaldada [29], kuigi konkreetsetele liikidele võib see olla väga oluline [6]. Leitud on, et niitmise lükkamine kevadest suvesse pigem suurendab taimede liigirikkust, kuid kevadise või suvise niitmise lükkamine sügisesse on kas ilma mõjuta või võib ka olla negatiivse mõjuga [32]. Oluline on, et suuremal osal liikidest (või mõnel konkreetsel liigil, mida kaitsta soovitakse) oleks olnud aega seemnete valmimiseks enne niitmist. Sellepärast on vajalik ka niitmisaegade varieerimine nii maastiku kui ühe rohumaa piires, et anda nii võimalus erinevatele liikidele [6]. 

Selgrootutele üldiselt mõjub hästi pigem hilisem niitmine (suvine niitmine kevadise asemel) [13,32]. Näiteks sihktiivalistele (rohutirtsud ja ritsikad) [16], tirdilistele, ämblikele [33], päeva- ja ööliblikatele [6,13,15] on parem hiline niitmine. Ka ohustatud liblikatele tähniksinitiibadele ja nende peremeessipelgatele sobib kõige paremini niitmine septembri lõpus või siis enne liblikate lennuperioodi [26,34]. Ka mesilastele, sirelastele ja parasiitsetele herilastele sobib kõige enam hiline niitmine [5,13]. Seejuures on tolmeldajatele väga oluline see, et neile jaguks nektarit ja õietolmu kogu suve vältel. Näiteks on kevadel ja suve alguses niitmata aladel on kõige enam õisi juulis, samas kui juuni alguses niidetud aladel on kõige enam õisi augustis. Nõnda saab erinevaid niitmisaegu kombineerides tagada, et maastikus on kogu aeg olemas piisavalt õitsevaid taimi [35].
Ka erinevatele lindudele sobib paremini hilisem niitmine, mis võimaldab neil pojad enne niitmist üles kasvatada, kuni veel rohustu neile pelgupaika ning toitu annab [24,36,37]. Seetõttu soovitatakse vähemalt osadel aladel, kus on rohkem linde, niita hiljem või siis eri aladel vaheldumisi hiljem niita, et kaitsta lindude populatsioone [24]. On ka võimalus otsida lindude pesad üles, märgistada ning nende ümbrus niitmata jätta, kuid see on väga töömahukas ja on kasutatav pigem erandjuhtudel ning koostöös ekspertidega [36].

Loe lisaks:

Allikad

  1. Diacon-Bolli J, Dalang T, Holderegger R, Bürgi M. Heterogeneity fosters biodiversity: Linking history and ecology of dry calcareous grasslands. Basic Appl Ecol 2012;13(8):641–53.
  2. Mazalová M, Šipoš J, Rada S, Kašák J, Šarapatka B, Kuras T. Responses of grassland arthropods to various biodiversity-friendly management practices: Is there a compromise? Eur J Entomol 2015;112(4):734–46. https://doi.org/10.14411/eje.2015.076.
  3. Bonari G, Fajmon K, Malenovský I, et al. Management of semi-natural grasslands benefiting both plant and insect diversity: The importance of heterogeneity and tradition. Agric Ecosyst Environ 2017;246:243–52. https://doi.org/10.1016/j.agee.2017.06.010.
  4. Kenyeres Z, Szentirmai I. Effects of different mowing regimes on orthopterans of Central-European mesic hay meadows. J Orthoptera Res 2017;26(1):29–37. https://doi.org/10.3897/jor.26.14549.
  5. Meyer S, Unternährer D, Arlettaz R, Humbert JY, Menz MHM. Promoting diverse communities of wild bees and hoverflies requires a landscape approach to managing meadows. Agric Ecosyst Environ 2017;239:376–84. https://doi.org/10.1016/j.agee.2017.01.037.
  6. Dahlström A, Lennartsson T, Wissman J, Frycklund I. Biodiversity and traditional land use in south-central Sweden: The significance of management timing. Environ Hist Camb 2008;14(3):385–403. https://doi.org/10.3197/096734008X333572.
  7. Valkó O, Török P, Matus G, Tóthmérész B. Is regular mowing the most appropriate and cost-effective management maintaining diversity and biomass of target forbs in mountain hay meadows? Flora Morphol Distrib Funct Ecol Plants 2012;207(4):303–9. https://doi.org/10.1016/j.flora.2012.02.003.
  8. Babai D, Molnár Z. Small-scale traditional management of highly species-rich grasslands in the Carpathians. Agric Ecosyst Environ 2014;182:123–30. https://doi.org/10.1016/j.agee.2013.08.018.
  9. Cizek O, Zamecnik J, Tropek R, Kocarek P, Konvicka M. Diversification of mowing regime increases arthropods diversity in species-poor cultural hay meadows. J Insect Conserv 2012;16(2):215–26. https://doi.org/10.1007/s10841-011-9407-6.
  10. Lebeau J, Wesselingh RA, Van Dyck H. Butterfly density and behaviour in uncut hay meadow strips: Behavioural ecological consequences of an agri-environmental scheme. PLoS One 2015;10(8):1–17. https://doi.org/10.1371/journal.pone.0134945.
  11. Klimek S, Marini L, Hofmann M, Isselstein J. Additive partitioning of plant diversity with respect to grassland management regime, fertilisation and abiotic factors. Basic Appl Ecol 2008;9(6):626–34.
  12. Vickery JA, Tallowin JR, Feber RE, et al. The management of lowland neutral grasslands in Britain: Effects of agricultural practices on birds and their food resources. J Appl Ecol 2001;38(3):647–64. https://doi.org/10.1046/j.1365-2664.2001.00626.x.
  13. van Klink R, Menz MHM, Baur H, et al. Larval and phenological traits predict insect community response to mowing regime manipulations. Ecol Appl 2019;29(4). https://doi.org/10.1002/eap.1900.
  14. Buri P, Humbert JY, Arlettaz R. Promoting pollinating insects in intensive agricultural matrices: Field-scale experimental manipulation of hay-meadow mowing regimes and its effects on bees. PLoS One 2014;9(1). https://doi.org/10.1371/journal.pone.0085635.
  15. Bruppacher L, Pellet J, Arlettaz R, Humbert JY. Simple modifications of mowing regime promote butterflies in extensively managed meadows: Evidence from field-scale experiments. Biol Conserv 2016;196:196–202. https://doi.org/10.1016/j.biocon.2016.02.018.
  16. Buri P, Arlettaz R, Humbert JY. Delaying mowing and leaving uncut refuges boosts orthopterans in extensively managed meadows: Evidence drawn from field-scale experimentation. Agric Ecosyst Environ 2013;181:22–30. https://doi.org/10.1016/j.agee.2013.09.003.
  17. Humbert JY, Ghazoul J, Richner N, Walter T. Uncut grass refuges mitigate the impact of mechanical meadow harvesting on orthopterans. Biol Conserv 2012;152:96–101. https://doi.org/10.1016/j.biocon.2012.03.015.
  18. van Klink R, Boch S, Buri P, Rieder NS, Humbert JY, Arlettaz R. No detrimental effects of delayed mowing or uncut grass refuges on plant and bryophyte community structure and phytomass production in low-intensity hay meadows. Basic Appl Ecol 2017;20:1–9. https://doi.org/10.1016/j.baae.2017.02.003.
  19. Zingg S, Grenz J, Humbert JY. Landscape-scale effects of land use intensity on birds and butterflies. Agric Ecosyst Environ 2018;267:119–28. https://doi.org/10.1016/j.agee.2018.08.014.
  20. Ritschard E, Zingg S, Arlettaz R, Humbert J-Y. Biodiversitätsförderflächen: Vögel und Tagfalter profitieren von der Fläche und Qualität. Agrar Schweiz 2019;10(5):206–13.
  21. Baoyin T, Li FY, Bao Q, Minggagud H, Zhong Y. Effects of mowing regimes and climate variability on hay production of Leymus chinensis (Trin.) Tzvelev grassland in northern China. Rangel J 2014;36(6):593–600. https://doi.org/10.1071/RJ13088.
  22. Tälle M, Deák B, Poschlod P, Valkó O, Westerberg L, Milberg P. Similar effects of different mowing frequencies on the conservation value of semi-natural grasslands in Europe. Biodivers Conserv 2018;27(10):2451–75. https://doi.org/10.1007/s10531-018-1562-6.
  23. Klimeš L, Hájek M, Mudrák O, et al. Effects of changes in management on resistance and resilience in three grassland communities. Appl Veg Sci 2013;16(4):640–9. https://doi.org/10.1111/avsc.12032.
  24. Broyer J, Sukhanova O, Mischenko A. How to sustain meadow passerine populations in Europe through alternative mowing management. Agric Ecosyst Environ 2016;215:133–9. https://doi.org/10.1016/j.agee.2015.09.019.
  25. Elts J. Põllulindude kaitseks vajalikud tegevused. Tartu: 2018.
  26. Johst K, Drechsler M, Thomas J, Settele J. Influence of mowing on the persistence of two endangered large blue butterfly species. J Appl Ecol 2006;43(2):333–42. https://doi.org/10.1111/j.1365-2664.2006.01125.x.
  27. Leng X, Musters CJM, de Snoo GR. Effects of mowing date on the opportunities of seed dispersal of ditch bank plant species under different management regimes. J Nat Conserv 2011;19(3):166–74. https://doi.org/10.1016/j.jnc.2010.11.003.
  28. Szépligeti M, Kőrösi, Szentirmai I, Házi J, Bartha D, Bartha S. Evaluating alternative mowing regimes for conservation management of Central European mesic hay meadows: A field experiment. Plant Biosyst 2018;152(1):90–7. https://doi.org/10.1080/11263504.2016.1255268.
  29. Velbert F, Kleinebecker T, Mudrák O, Schwartze P, Hölzel N. Time lags in functional response to management regimes – evidence from a 26-year field experiment in wet meadows. J Veg Sci 2017;28(2):313–24. https://doi.org/10.1111/jvs.12497.
  30. Humbert JY, Ghazoul J, Richner N, Walter T. Hay harvesting causes high orthopteran mortality. Agric Ecosyst Environ 2010;139(4):522–7. https://doi.org/10.1016/j.agee.2010.09.012.
  31. Buri P. Designing tomorrow’ s farmland: alternative mowing regimes for promoting biodiversity in extensively managed meadowland Pierrick Buri. University of Bern, 2013.
  32. Humbert J-Y, Pellet J, Buri P, Arlettaz R. Does delaying the first mowing date benefit biodiversity in meadowland? Environ Evid 2012;1:9.
  33. Buri P, Humbert JY, Stańska M, et al. Delayed mowing promotes planthoppers, leafhoppers and spiders in extensively managed meadows. Insect Conserv Divers 2016;9(6):536–45. https://doi.org/10.1111/icad.12186.
  34. Grill A, Cleary DFR, Stettmer C, Bräu M, Settele J. A mowing experiment to evaluate the influence of management on the activity of host ants of Maculinea butterflies. J Insect Conserv 2008;12(6):617–27. https://doi.org/10.1007/s10841-007-9098-1.
  35. Johansen L, Westin A, Wehn S, et al. Traditional semi-natural grassland management with heterogeneous mowing times enhances flower resources for pollinators in agricultural landscapes. Glob Ecol Conserv 2019;18:e00619. https://doi.org/10.1016/j.gecco.2019.e00619.
  36. Grüebler MU, Schuler H, Horch P, Spaar R. The effectiveness of conservation measures to enhance nest survival in a meadow bird suffering from anthropogenic nest loss. Biol Conserv 2012;146(1):197–203. https://doi.org/10.1016/j.biocon.2011.12.019.
  37. Schekkerman H, Beintema AJ. Abundance of invertebrates and foraging success of black-tailed godwit Limosa limosa chicks in relation to agricultural grassland management. Ardea 2007;95(1):39–54. https://doi.org/10.5253/078.095.0105.
Tartu ÜlikoolLIFE IPNatura 2000LIFE EURegionaalarengu Fond