Autor: alfa

Categories
Elurikkus Karjatamine Niitmine Rohumaad

Näpunäiteid rohumaa ruumiliseks mitmekesitamiseks selle sees ja ümber

Rohumaa sisene mitmekesisus

Ühe rohumaa piires on võimalik erinevaid elupaiku tekitada näiteks eri aegadel järkjärgulise niitmisega või mosaiikse niitmisega, jättes alale niitmata rohuribasid [2,7]. Järkjärguline niitmine toimub vähemalt kahes või rohkemas osas, seejuures võib rohumaa jagada osadeks iga aasta natuke erinevalt või siis roteerida eri osade niitmisaegu regulaarselt. Näiteks Rumeenias Ghimeşi piirkonnas, kus suurt osa rohumaadest majandatakse endiselt traditsiooniliselt, niidetakse rohumaid 4–6 osas ning niitmisaegu roteeritakse iga aasta. Nad teavad, et varem niidetud hein on küll kõrgema kvaliteediga, kuid hiljem niidetud osadel jõuavad valmida taimede seemned ning seeläbi hoiab niitmisaegade roteerimine pikas perspektiivis rohumaa liigirikka ning heina kvaliteedi kõrge [8]. Rohumaa eri osade niitmise vahe võiks olla 2–3 nädalat (eriti, kui rohumaa niidetakse ainult kahes või kolmes osas), et varasemalt niidetud alal jõuaks rohustu taastuda ja olla sobivaks toitumis- ja pelgupaigaks hiljem niidetava osa liikidele. Seejuures võib mõne osa jätta ka järgmise aastani niitmata [9]. 

Alternatiivina järkjärgulisele niitmisele võib jätta alale niitmata rohuribasid (iga aasta erinevas kohas), mis niidetakse alles sügisel või veel parem, jäetakse niitmata kuni järgmise aastani [2,10]. Niitmata ala peaks olema vähemalt 10% (soovitatavalt kuni 20%) rohumaa pindalast, kuid oluline on ka selle absoluutne suurus, kuju ning sellel leiduvad ressursid putukate ja teiste loomade jaoks (õied, seemned jne) [10]. Samuti tõstab rohumaa varieeruvust puude ja põõsaste esinemine alal [2] ning peale niitmist väikesel koormusel karjatamine [11], mis loovad sobivad tingimusi ja elupaiku mitmetele liikidele, näiteks erinevatele putukatele ja neist toituvatele lindudele [2,12]. Kui rohumaal esineb puittaimi või muid maastikuelemente, siis on hea jätta niitmata alad nende ümbrusse [2].

Mosaiikse niitmine ja osa ala niitmata jätmise korral saavad hiljem niidetud aladel taimede seemned valmida. Eriti soodustab see kõrgekasvulisi rohundeid, mis on varasele ja sagedasele niitmisele eriti tundlikud [7]. Erinevate selgrootute vastsetele, mis niitmisega kipuvad hävima, mõjub pelgupaikade (niitmata ribade või laikude) jätmine samuti hästi ning nende arvukused on sellistel aladel kõrgemad. Seal hulgas mõjub see eriti hästi hilise arenguga liikidele [13]. Ka täiskasvanud selgrootud pigem väldivad niidetud alasid ning peale niitmist leidub neid peamiselt niitmata alade läheduses (näiteks liblikaid, maapinnal tegutsevaid mardikaid, ämblikke, rohutirtse ja ritsikaid) [9].
Näiteks on leitud, et pelgupaikade jätmine rohumaadele suurendas rohumaadel mesilaste ja sirelaste [5,14], päeva- ja ööliblikate [13,15], sihktiivaliste (rohutirtsude ja ritsikate) [16,17] ja maapinnal tegutsevate mardikate arvukust [18]. Seejuures olid pelgupaigad eriti kasulikud rohumaa spetsialistidest liblikatele [15] ja liblikatele, kelle vastsed elavad rohustus [13]. Sarnaselt rukkirääkudele võib ka putukatele olla kasulik niitmine pelgupaiga suunas, et putukatel oleks võimalik niiduki eest sinna peitu põgeneda [17].

Puud ning niitmata ribad rohumaade vahel ja ääres pakuvad rikkalikult elupaiku. Foto: Alexandra Kiaz (Unsplash)

Rohumaa ümbruse mitmekesisus

Lisaks majandamise mitmekesisusele ühe rohumaa siseselt on elurikkuse soodustamiseks oluline ka rohumaa ümbruses esinevate maastikuelementide ja külgnevate alade mitmekesisus. Seda eelkõige liikide puhul, mis vajavad eluks vaheldumisi erinevaid kooslusi või eelistavad erinevate koosluste piirialasid. Näiteks mitmed liblikad ja kimalased eelistavad puuderibade lähedust [2]. Samuti on mitmeid putukaid, linde ja imetajaid, kes vajavad erinevates elustaadiumites erinevaid elupaiku. Nende jaoks on eriti olulised nii rohumaadel ja nende ümbruses paiknevad maastikuelemendid kui ka kogu ümbritsev maastik [1].

Mitmekesine majandamine maastikus

Väga oluline on erinevate majandamisvõtete ja -aegade kasutamine ühe maastiku lõikes, mis tagab elupaiku erinevaid tingimusi vajavatele liikidele ja seega kõrgema liigirikkuse kogu maastikus [1,3,6]. Kui kogu maastik toetab erinevate liikide esinemist, siis saab tõusta liigirikkus ka üksikutel rohumaadel, kuna liigid saavad maastikes paremini liikuda nii sarnaste kui erinevate elupaikade vahel. Seega sõltub rohumaade väärtus oluliselt neid ümbritsevast maastikust. Lisaks on hea, kui maastikes on lisaks põllumaadele ja aktiivselt majandatavatele rohumaadele ka vanemaid kesasid, puid-põõsaid ning väiksemate häiringutega alasid, mis kõik pakuvad elupaika erinevatele liikidele [1,4]. Eri tüüpi alade koosesinemine on väga hea ka neile liikidele, mis vajavad elu jooksul erinevaid elupaiku näiteks toitumiseks, paljunemiseks ja peitumiseks ning liiguvad seetõttu pidevalt erinevate koosluste vahel [1]. Erinevate majandamisvõtete ja -aegade kasutamine maastike lõikes vajab ka head koostööd ja kooskõlastamist farmerite vahel [1].
Maastikuskaalas on väga oluline ka looduslike, pool-looduslike ning loodussõbralikult majandatud alade osakaal maastikus. Näiteks on Šveitsis leitud 1×1 km suurustes maastikulõikudes järsk langus lindude liigirikkuses, kui maastikus on vähem kui 20% looduslikke alasid [19]. Samades maastikes leiti loodussõbralikult majandatud alade pindala tõstes 5%-lt 15%-le, et liblikate liigirikkus suurenes 22% ja lindude liigrikkus 10% [20].

Loe lisaks:

Allikad

  1. Diacon-Bolli J, Dalang T, Holderegger R, Bürgi M. Heterogeneity fosters biodiversity: Linking history and ecology of dry calcareous grasslands. Basic Appl Ecol 2012;13(8):641–53.
  2. Mazalová M, Šipoš J, Rada S, Kašák J, Šarapatka B, Kuras T. Responses of grassland arthropods to various biodiversity-friendly management practices: Is there a compromise? Eur J Entomol 2015;112(4):734–46. https://doi.org/10.14411/eje.2015.076.
  3. Bonari G, Fajmon K, Malenovský I, et al. Management of semi-natural grasslands benefiting both plant and insect diversity: The importance of heterogeneity and tradition. Agric Ecosyst Environ 2017;246:243–52. https://doi.org/10.1016/j.agee.2017.06.010.
  4. Kenyeres Z, Szentirmai I. Effects of different mowing regimes on orthopterans of Central-European mesic hay meadows. J Orthoptera Res 2017;26(1):29–37. https://doi.org/10.3897/jor.26.14549.
  5. Meyer S, Unternährer D, Arlettaz R, Humbert JY, Menz MHM. Promoting diverse communities of wild bees and hoverflies requires a landscape approach to managing meadows. Agric Ecosyst Environ 2017;239:376–84. https://doi.org/10.1016/j.agee.2017.01.037.
  6. Dahlström A, Lennartsson T, Wissman J, Frycklund I. Biodiversity and traditional land use in south-central Sweden: The significance of management timing. Environ Hist Camb 2008;14(3):385–403. https://doi.org/10.3197/096734008X333572.
  7. Valkó O, Török P, Matus G, Tóthmérész B. Is regular mowing the most appropriate and cost-effective management maintaining diversity and biomass of target forbs in mountain hay meadows? Flora Morphol Distrib Funct Ecol Plants 2012;207(4):303–9. https://doi.org/10.1016/j.flora.2012.02.003.
  8. Babai D, Molnár Z. Small-scale traditional management of highly species-rich grasslands in the Carpathians. Agric Ecosyst Environ 2014;182:123–30. https://doi.org/10.1016/j.agee.2013.08.018.
  9. Cizek O, Zamecnik J, Tropek R, Kocarek P, Konvicka M. Diversification of mowing regime increases arthropods diversity in species-poor cultural hay meadows. J Insect Conserv 2012;16(2):215–26. https://doi.org/10.1007/s10841-011-9407-6.
  10. Lebeau J, Wesselingh RA, Van Dyck H. Butterfly density and behaviour in uncut hay meadow strips: Behavioural ecological consequences of an agri-environmental scheme. PLoS One 2015;10(8):1–17. https://doi.org/10.1371/journal.pone.0134945.
  11. Klimek S, Marini L, Hofmann M, Isselstein J. Additive partitioning of plant diversity with respect to grassland management regime, fertilisation and abiotic factors. Basic Appl Ecol 2008;9(6):626–34.
  12. Vickery JA, Tallowin JR, Feber RE, et al. The management of lowland neutral grasslands in Britain: Effects of agricultural practices on birds and their food resources. J Appl Ecol 2001;38(3):647–64. https://doi.org/10.1046/j.1365-2664.2001.00626.x.
  13. van Klink R, Menz MHM, Baur H, et al. Larval and phenological traits predict insect community response to mowing regime manipulations. Ecol Appl 2019;29(4). https://doi.org/10.1002/eap.1900.
  14. Buri P, Humbert JY, Arlettaz R. Promoting pollinating insects in intensive agricultural matrices: Field-scale experimental manipulation of hay-meadow mowing regimes and its effects on bees. PLoS One 2014;9(1). https://doi.org/10.1371/journal.pone.0085635.
  15. Bruppacher L, Pellet J, Arlettaz R, Humbert JY. Simple modifications of mowing regime promote butterflies in extensively managed meadows: Evidence from field-scale experiments. Biol Conserv 2016;196:196–202. https://doi.org/10.1016/j.biocon.2016.02.018.
  16. Buri P, Arlettaz R, Humbert JY. Delaying mowing and leaving uncut refuges boosts orthopterans in extensively managed meadows: Evidence drawn from field-scale experimentation. Agric Ecosyst Environ 2013;181:22–30. https://doi.org/10.1016/j.agee.2013.09.003.
  17. Humbert JY, Ghazoul J, Richner N, Walter T. Uncut grass refuges mitigate the impact of mechanical meadow harvesting on orthopterans. Biol Conserv 2012;152:96–101. https://doi.org/10.1016/j.biocon.2012.03.015.
  18. van Klink R, Boch S, Buri P, Rieder NS, Humbert JY, Arlettaz R. No detrimental effects of delayed mowing or uncut grass refuges on plant and bryophyte community structure and phytomass production in low-intensity hay meadows. Basic Appl Ecol 2017;20:1–9. https://doi.org/10.1016/j.baae.2017.02.003.
  19. Zingg S, Grenz J, Humbert JY. Landscape-scale effects of land use intensity on birds and butterflies. Agric Ecosyst Environ 2018;267:119–28. https://doi.org/10.1016/j.agee.2018.08.014.
  20. Ritschard E, Zingg S, Arlettaz R, Humbert J-Y. Biodiversitätsförderflächen: Vögel und Tagfalter profitieren von der Fläche und Qualität. Agrar Schweiz 2019;10(5):206–13.
  21. Baoyin T, Li FY, Bao Q, Minggagud H, Zhong Y. Effects of mowing regimes and climate variability on hay production of Leymus chinensis (Trin.) Tzvelev grassland in northern China. Rangel J 2014;36(6):593–600. https://doi.org/10.1071/RJ13088.
  22. Tälle M, Deák B, Poschlod P, Valkó O, Westerberg L, Milberg P. Similar effects of different mowing frequencies on the conservation value of semi-natural grasslands in Europe. Biodivers Conserv 2018;27(10):2451–75. https://doi.org/10.1007/s10531-018-1562-6.
  23. Klimeš L, Hájek M, Mudrák O, et al. Effects of changes in management on resistance and resilience in three grassland communities. Appl Veg Sci 2013;16(4):640–9. https://doi.org/10.1111/avsc.12032.
  24. Broyer J, Sukhanova O, Mischenko A. How to sustain meadow passerine populations in Europe through alternative mowing management. Agric Ecosyst Environ 2016;215:133–9. https://doi.org/10.1016/j.agee.2015.09.019.
  25. Elts J. Põllulindude kaitseks vajalikud tegevused. Tartu: 2018.
  26. Johst K, Drechsler M, Thomas J, Settele J. Influence of mowing on the persistence of two endangered large blue butterfly species. J Appl Ecol 2006;43(2):333–42. https://doi.org/10.1111/j.1365-2664.2006.01125.x.
  27. Leng X, Musters CJM, de Snoo GR. Effects of mowing date on the opportunities of seed dispersal of ditch bank plant species under different management regimes. J Nat Conserv 2011;19(3):166–74. https://doi.org/10.1016/j.jnc.2010.11.003.
  28. Szépligeti M, Kőrösi, Szentirmai I, Házi J, Bartha D, Bartha S. Evaluating alternative mowing regimes for conservation management of Central European mesic hay meadows: A field experiment. Plant Biosyst 2018;152(1):90–7. https://doi.org/10.1080/11263504.2016.1255268.
  29. Velbert F, Kleinebecker T, Mudrák O, Schwartze P, Hölzel N. Time lags in functional response to management regimes – evidence from a 26-year field experiment in wet meadows. J Veg Sci 2017;28(2):313–24. https://doi.org/10.1111/jvs.12497.
  30. Humbert JY, Ghazoul J, Richner N, Walter T. Hay harvesting causes high orthopteran mortality. Agric Ecosyst Environ 2010;139(4):522–7. https://doi.org/10.1016/j.agee.2010.09.012.
  31. Buri P. Designing tomorrow’ s farmland: alternative mowing regimes for promoting biodiversity in extensively managed meadowland Pierrick Buri. University of Bern, 2013.
  32. Humbert J-Y, Pellet J, Buri P, Arlettaz R. Does delaying the first mowing date benefit biodiversity in meadowland? Environ Evid 2012;1:9.
  33. Buri P, Humbert JY, Stańska M, et al. Delayed mowing promotes planthoppers, leafhoppers and spiders in extensively managed meadows. Insect Conserv Divers 2016;9(6):536–45. https://doi.org/10.1111/icad.12186.
  34. Grill A, Cleary DFR, Stettmer C, Bräu M, Settele J. A mowing experiment to evaluate the influence of management on the activity of host ants of Maculinea butterflies. J Insect Conserv 2008;12(6):617–27. https://doi.org/10.1007/s10841-007-9098-1.
  35. Johansen L, Westin A, Wehn S, et al. Traditional semi-natural grassland management with heterogeneous mowing times enhances flower resources for pollinators in agricultural landscapes. Glob Ecol Conserv 2019;18:e00619. https://doi.org/10.1016/j.gecco.2019.e00619.
  36. Grüebler MU, Schuler H, Horch P, Spaar R. The effectiveness of conservation measures to enhance nest survival in a meadow bird suffering from anthropogenic nest loss. Biol Conserv 2012;146(1):197–203. https://doi.org/10.1016/j.biocon.2011.12.019.
  37. Schekkerman H, Beintema AJ. Abundance of invertebrates and foraging success of black-tailed godwit Limosa limosa chicks in relation to agricultural grassland management. Ardea 2007;95(1):39–54. https://doi.org/10.5253/078.095.0105.
Categories
Aineringe Kahjuritõrje Mullatervis

Sõnnikut ümbertöötlevad sitikad kaitsevad kariloomi parasiitide eest ning mulda toitainetest vaesumisest

Sõnniku ümbertöötlejad

MILLEKS ON KASULIKUD

Eraldi tasub välja tuua ka loomade sõnnikut ümber töötlevad mardikad nagu näiteks roojasitikad (Aphodius sp), nukitssitikad (Onthophagus sp) ja sitikad (Geotrupes sp), seal hulgas sitasitikas (Geotrupes stercorarius), kes on eriti olulised abimehed loomakasvatajatele, kuid vähenemas ka Eesti maastikes [25]. Neil mardikatel (eriti maa sisse tunneleid rajavatel sitikatel) on oluline roll sõnniku eemaldamisel, toitainete tsüklis (eriti lämmastikuringes) ja mulla kvaliteedi parandamisel [50–53]. Nad õhutavad mulda [54], mõjutavad taimekoosluste kujunemist ja produktiivsust [53], samuti mulla mikroobikoosluse kujunemist ja selle funktsioneerimist [54,55], vähendavad kahjulike kärbeste ja kariloomade soolestikuparasiitide hulka [52,56] ning kasvuhoonegaaside eraldumist karjamaalt [57]. 

Seejuures on toetab mitmekesine sõnnikut ümbertöötlevate mardikate kooslus neid hüvesid paremini kui vaesem kooslus [51,54,55,58,59] ning kaitseb samas ka neid endid näiteks kariloomadel kasutatavate antihelmintikute (nugiusside vastaste ravimite) kahjuliku mõju eest [51]. Samas on näidatud, et ka liigivaesemad, kuid arvukad, mardikakooslused saavad efektiivse ja kiire sõnniku eemaldamisega hakkama [59,60]. Sellegipoolest on igal liigil oma roll ja veidi erisugune suhe ümbritseva keskkonnaga ning liigilise koosseisu muutused võivad tuua kaasa muutusi ka nende pakutavates hüvedes [53]. Seetõttu on vaja toetada nii sõnnikut ümbertöötlevate mardikate liigirikkust kui ka arvukust [59].

Sitasitikas (Geotrupes_stercorarius). Foto: Jessica Towne, CC0

KUIDAS SOODUSTADA

Üks peamisi probleeme on sõnnikut ümbertöötlevate mardikate seisukohast ravimite kasutus kariloomade endo- ja ektoparasiitide vastu. Eelkõige on kahjulikud antihelmintikud, nagu erinevad makrotsüklilised laktoonid [51,60–62]. Ravimitele on eriti tundlikud tunneleid kaevavad liigid [61], mis on ka üldiselt rohkem ohustatud, kuid samas ökoloogiliste funktsioonide teostamisel olulisemad [63]. Tõenäoliselt on ravimite väiksem kasutus ka üks põhjus, miks mahefarmides on võimalik leida kordades rohkem sõnnikut ümbertöötlevate mardikate liike kui tavafarmides [64]. Lahenduseks oleks anda antihelmintikuid kariloomadele ainult siis, kui seda otseselt vaja on, ning eelkõige vältida nende manustamist ajal, kui loomad on karjamaal. Koos kasuga, mida sellisel juhul võib saada tänu sõnnikut ümbertöötlevate mardikate ning vähenenud kulutustega ravimitele, on see variant lisaks muudele hüvedele ka majanduslikult kasumlik [52].

Lisaks mõjutab sõnnikut ümbertöötlevaid mardikaid ka majandamine ja maastiku ajalugu ja struktuur. Neile sobib pigem karjatamine, samas kui niitmine ja väetamine vähendavad mitmekesisust [50]. Oluline on ka karjatamise järjepidevus ühel alal, mis tõstab eelkõige rohkem spetsialiseerunud liikide mitmekesisust [65]. Samuti näitavad uuringud, et rotatsiooniline karjatamine võib olla kasulikum kui pidev karjatamine ühel karjamaal [56]. Mitmekesisust kahandab aga ülekarjatamine, mis on eriti negatiivse mõjuga suurematele ja tunneleid rajavatele liikidele, kuid soodustab sõnnikus elavaid liike [66]. Sõnnikut ümbertöötlevate mardikate mitmekesisus on kõrgem suuremate karjamaadel (> 130 ha) või siis väiksematel, mis asuvad maastikus lähestikku, võimaldades isendite liikumist ühelt alalt teisele [65].

Kõigi meetmete kirjeldusteks vaadake tabelit.

Allikad

  1. Garibaldi LA, Carvalheiro LG, Leonhardt SD, et al. From research to action: Enhancing crop yield through wild pollinators. Front Ecol Environ 2014;12(8):439–47. https://doi.org/10.1890/130330.
  2. Martin EA, Dainese M, Clough Y, et al. The interplay of landscape composition and configuration: new pathways to manage functional biodiversity and agroecosystem services across Europe. Ecol Lett 2019;22:1083–94. https://doi.org/10.1111/ele.13265.
  3. Rodríguez C, Wiegand K. Evaluating the trade-off between machinery efficiency and loss of biodiversity-friendly habitats in arable landscapes: The role of field size. Agric Ecosyst Environ 2009;129(4):361–6. https://doi.org/10.1016/j.agee.2008.10.010.
  4. Gallé R, Happe AK, Baillod AB, Tscharntke T, Batáry P. Landscape configuration, organic management, and within-field position drive functional diversity of spiders and carabids. J Appl Ecol 2019;56(1):63–72. https://doi.org/10.1111/1365-2664.13257.
  5. Ouin A, Burel F. Influence of herbaceous elements on butterfly diversity in hedgerow agricultural landscapes. Agric Ecosyst Environ 2002;93(1–3):45–53. https://doi.org/10.1016/S0167-8809(02)00004-X.
  6. Veromann E, Kaasik R. Põllumajandusmaa mitmekesisus. Tartu: Eesti Maaülikool; 2019.
  7. Luik A. Abiks väiketootjale. Elurikkuse suurendamine ja loodushoidlik taimekaitse. SA Eesti Maaülikooli Mahekeskus; 2018.
  8. Elts J. Põllulindude kaitseks vajalikud tegevused. Tartu: 2018.
  9. Svensson L, Mullarney K, Zetterström D. Linnumääraja. Tallinn: Varrak; 2015.
  10. Semm M, Mikk M, Elts J, Lohtaja S. Põllumajandusmaastike loodushoid. Soovitusi talunikele igapäevasteks töödeks. Eesti Loodusfoto; 2003.
  11. Moks E, Remm J, Kalda O, Valdmann H. Eesti imetajad. Tallinn: Varrak; 2015.
  12. Pywell RF, James KL, Herbert I, et al. Determinants of overwintering habitat quality for beetles and spiders on arable farmland. Biol Conserv 2005;123(1):79–90. https://doi.org/10.1016/j.biocon.2004.10.010.
  13. Maudsley MJ. A review of the ecology and conservation of hedgerow invertebrates in Britain. J Environ Manage 2000;60(1):65–76. https://doi.org/10.1006/jema.2000.0362.
  14. Diacon-Bolli J, Dalang T, Holderegger R, Bürgi M. Heterogeneity fosters biodiversity: Linking history and ecology of dry calcareous grasslands. Basic Appl Ecol 2012;13(8):641–53.
  15. Mazalová M, Šipoš J, Rada S, Kašák J, Šarapatka B, Kuras T. Responses of grassland arthropods to various biodiversity-friendly management practices: Is there a compromise? Eur J Entomol 2015;112(4):734–46. https://doi.org/10.14411/eje.2015.076.
  16. Bonari G, Fajmon K, Malenovský I, et al. Management of semi-natural grasslands benefiting both plant and insect diversity: The importance of heterogeneity and tradition. Agric Ecosyst Environ 2017;246:243–52. https://doi.org/10.1016/j.agee.2017.06.010.
  17. MacDonald D. W., Johnson P. J. The relationship between bird distribution and the botanical and structural characteristics of hedges. J Appl Ecol 1995;32(3):492–505.
  18. Vickery JA, Bradbury RB, Henderson IG, Eaton MA, Grice P V. The role of agri-environment schemes and farm management practices in reversing the decline of farmland birds in England. Biol Conserv 2004;119(1):19–39. https://doi.org/10.1016/j.biocon.2003.06.004.
  19. Šálek M, Kreisinger J, Sedláček F, Albrecht T. Corridor vs. hayfield matrix use by mammalian predators in an agricultural landscape. Agric Ecosyst Environ 2009;134:8–13. https://doi.org/10.1016/j.agee.2009.06.018.
  20. Beier P, Noss RF. Do habitat corridors provide connectivity? Conserv Biol 1998;12(6):1241–52.
  21. Krewenka KM, Holzschuh A, Tscharntke T, Dormann CF. Landscape elements as potential barriers and corridors for bees, wasps and parasitoids. Biol Conserv 2011;144(6):1816–25. https://doi.org/10.1016/j.biocon.2011.03.014.
  22. Dennis RLH, Dapporto L, Dover JW, Shreeve TG. Corridors and barriers in biodiversity conservation: A novel resource-based habitat perspective for butterflies. Biodivers Conserv 2013;22(12):2709–34. https://doi.org/10.1007/s10531-013-0540-2.
  23. Pywell RF, Meek WR, Hulmes L, et al. Management to enhance pollen and nectar resources for bumblebees and butterflies within intensively farmed landscapes. J Insect Conserv 2011;15(6):853–64. https://doi.org/10.1007/s10841-011-9383-x.
  24. Grass I, Albrecht J, Jauker F, et al. Much more than bees – Wildflower plantings support highly diverse flower-visitor communities from complex to structurally simple agricultural landscapes. Agric Ecosyst Environ 2016;225:45–53. https://doi.org/10.1016/j.agee.2016.04.001.
  25. Peepson A, Talvi T. Põllumajandusmaastike elurikkus. Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus; 2014.
  26. Cole LJ, Kleijn D, Dicks L V, et al. A critical analysis of the potential for EU Common Agricultural Policy measures to support wild pollinators on farmland. J Appl Ecol 2020;57(4):681–94. https://doi.org/10.1111/1365-2664.13572.
  27. David A, Botías C, Abdul-Sada A, et al. Widespread contamination of wildflower and bee-collected pollen with complex mixtures of neonicotinoids and fungicides commonly applied to crops. Environ Int 2016;88:169–78. https://doi.org/10.1016/j.envint.2015.12.011.
  28. Marja R, Nellis R. Perioodil 1984–2017 põllulindude arvukuse muutus Eestis ning selle seos põllumajanduse ja kiskjatega. Hirundo 2018;31(1):49–68.
  29. Hole DG, Perkins AJ, Wilson JD, Alexander IH, Grice P V, Evans AD. Does organic farming benefit biodiversity? Biol Conserv 2005;122(1):113–30. https://doi.org/https://doi.org/10.1016/j.biocon.2004.07.018.
  30. Dicks LV, Ashpole JE, Dänhardt J, et al. Farmland Conservation Pages 291-330. Action: Leave headlands in fields unsprayed (conservation headlands). In: Sutherland WJ, Dicks LV, Ockendon N, Petrovan SO, Smith RK, eds. What Work. Conserv. 2019. Cambridge, UK: Open Book Publishers; 2019;
  31. Lebeau J, Wesselingh RA, Van Dyck H. Butterfly density and behaviour in uncut hay meadow strips: Behavioural ecological consequences of an agri-environmental scheme. PLoS One 2015;10(8):1–17. https://doi.org/10.1371/journal.pone.0134945.
  32. Valkó O, Török P, Matus G, Tóthmérész B. Is regular mowing the most appropriate and cost-effective management maintaining diversity and biomass of target forbs in mountain hay meadows? Flora Morphol Distrib Funct Ecol Plants 2012;207(4):303–9. https://doi.org/10.1016/j.flora.2012.02.003.
  33. BirdLife International Corncrake Conservation Team. Fifth meeting of the Corncrake Conservation Team 2015. Pilsen: 2015.
  34. Humbert JY, Ghazoul J, Richner N, Walter T. Uncut grass refuges mitigate the impact of mechanical meadow harvesting on orthopterans. Biol Conserv 2012;152:96–101. https://doi.org/10.1016/j.biocon.2012.03.015.
  35. Bardgett RD, van der Putten WH. Belowground biodiversity and ecosystem functioning. Nature 2014;515(7528):505–11. https://doi.org/10.1038/nature13855.
  36. Bender SF, Wagg C, van der Heijden MGA. An underground revolution: biodiversity and soil ecological engineering for agricultural sustainability. Trends Ecol Evol 2016;31(6):440–52. https://doi.org/10.1016/j.tree.2016.02.016.
  37. Giller KE, Beare MH, Lavelle P, Izac A-MN, Swift MJ. Agricultural intensification, soil biodiversity and agroecosystem function. Appl Soil Ecol 1997;6(1):3–16. https://doi.org/https://doi.org/10.1016/S0929-1393(96)00149-7.
  38. Six J, Frey SD, Thiet RK, Batten KM. Bacterial and fungal contributions to carbon sequestration in agroecosystems. Soil Sci Soc Am J 2006;70(2):555–69. https://doi.org/10.2136/sssaj2004.0347.
  39. Cavagnaro TR, Bender SF, Asghari HR, van der Heijden MGA. The role of arbuscular mycorrhizas in reducing soil nutrient loss. Trends Plant Sci 2015;20(5):283–90. https://doi.org/https://doi.org/10.1016/j.tplants.2015.03.004.
  40. Bender SF, Plantenga F, Neftel A, et al. Symbiotic relationships between soil fungi and plants reduce N2O emissions from soil. ISME J 2014;8(6):1336–45. https://doi.org/10.1038/ismej.2013.224.
  41. Grant C, Bittman S, Montreal M, Plenchette C, Morel C. Soil and fertilizer phosphorus: Effects on plant P supply and mycorrhizal development. Can J Plant Sci 2005;85(1):3–14. https://doi.org/10.4141/P03-182.
  42. Rillig MC, Aguilar-Trigueros CA, Camenzind T, et al. Why farmers should manage the arbuscular mycorrhizal symbiosis. New Phytol 2019;222(3):1171–5. https://doi.org/10.1111/nph.15602.
  43. Azcón-Aguilar C, Barea JM. Arbuscular mycorrhizas and biological control of soil-borne plant pathogens – an overview of the mechanisms involved. Mycorrhiza 1997;6(6):457–64. https://doi.org/10.1007/s005720050147.
  44. Plaas E, Meyer-Wolfarth F, Banse M, et al. Towards valuation of biodiversity in agricultural soils: A case for earthworms. Ecol Econ 2019;159:291–300. https://doi.org/10.1016/j.ecolecon.2019.02.003.
  45. Lehman RM, Taheri WI, Osborne SL, Buyer JS, Douds DD. Fall cover cropping can increase arbuscular mycorrhizae in soils supporting intensive agricultural production. Appl Soil Ecol 2012;61:300–4.
  46. Kabir Z. Tillage or no-tillage: Impact on mycorrhizae. Can J Plant Sci 2005;85(1):23–9. https://doi.org/10.4141/P03-160.
  47. Deguchi S, Shimazaki Y, Uozumi S, Tawaraya K, Kawamoto H, Tanaka O. White clover living mulch increases the yield of silage corn via arbuscular mycorrhizal fungus colonization. Plant Soil 2007;291(1):291–9. https://doi.org/10.1007/s11104-007-9194-8.
  48. Zhu Y, Chen H, Fan J, et al. Genetic diversity and disease control in rice. Nature 2000;406(6797):718–22. https://doi.org/10.1038/35021046.
  49. Verbruggen E, Röling WFM, Gamper HA, Kowalchuk GA, Verhoef HA, van der Heijden MGA. Positive effects of organic farming on below-ground mutualists: Large-scale comparison of mycorrhizal fungal communities in agricultural soils. New Phytol 2010;186(4):968–79. https://doi.org/10.1111/j.1469-8137.2010.03230.x.
  50. Frank K, Hülsmann M, Assmann T, Schmitt T, Blüthgen N. Land use affects dung beetle communities and their ecosystem service in forests and grasslands. Agric Ecosyst Environ 2017;243:114–22.
  51. Beynon SA, Mann DJ, Slade EM, Lewis OT. Species-rich dung beetle communities buffer ecosystem services in perturbed agro-ecosystems. J Appl Ecol 2012;49(6):1365–72. https://doi.org/10.1111/j.1365-2664.2012.02210.x.
  52. Beynon SA, Wainwright WA, Christie M. The application of an ecosystem services framework to estimate the economic value of dung beetles to the U.K. cattle industry. Ecol Entomol 2015;40:124–35. https://doi.org/10.1111/een.12240.
  53. Nervo B, Caprio E, Celi L, et al. Ecological functions provided by dung beetles are interlinked across space and time: Evidence from 15N isotope tracing. Ecology 2017;98(2):433–46. https://doi.org/10.1002/ecy.1653.
  54. Manning P, Slade EM, Beynon SA, Lewis OT. Functionally rich dung beetle assemblages are required to provide multiple ecosystem services. Agric Ecosyst Environ 2016;218:87–94. https://doi.org/https://doi.org/10.1016/j.agee.2015.11.007.
  55. Slade EM, Roslin T, Santalahti M, Bell T. Disentangling the ‘brown world’ faecal–detritus interaction web: dung beetle effects on soil microbial properties. Oikos 2016;125(5):629–35. https://doi.org/10.1111/oik.02640.
  56. Wagner PM. Influence of cattle grazing practices on dung beetle (Coleoptera: Scarabaeoidea) communities in the Sandhill rangelands of Central Nebraska. University of Nebraska-Lincoln, 2016.
  57. Slade EM, Riutta T, Roslin T, Tuomisto HL. The role of dung beetles in reducing greenhouse gas emissions from cattle farming. Sci Rep 2016;6:1–9. https://doi.org/10.1038/srep18140.
  58. Milotić T, Baltzinger C, Eichberg C, et al. Functionally complete communities result in better ecosystem functioning: Dung removal and secondary seed dispersal by dung beetles in the Western Palaearctic. J Biogeogr 2019;46(1):70–82. https://doi.org/10.1111/jbi.13452.
  59. Manning P, Cutler GC. Ecosystem functioning is more strongly impaired by reducing dung beetle abundance than by reducing species richness. Agric Ecosyst Environ 2018;264:9–14. https://doi.org/https://doi.org/10.1016/j.agee.2018.05.002.
  60. Manning P, Lewis OT, Beynon SA. Effects of the veterinary anthelmintic moxidectin on dung beetle survival and dung removal. Entomol Exp Appl 2018;166(10):810–7. https://doi.org/10.1111/eea.12730.
  61. Sands B, Wall R. Sustained parasiticide use in cattle farming affects dung beetle functional assemblages. Agric Ecosyst Environ 2018;265:226–35. https://doi.org/https://doi.org/10.1016/j.agee.2018.06.012.
  62. Weaving HJ. The effect of veterinary endectocides on the reproductive physiology and output of temperate dung beetle species. University of Bristol, 2018.
  63. Piccini I, Nervo B, Forshage M, et al. Dung beetles as drivers of ecosystem multifunctionality: Are response and effect traits interwoven? Sci Total Environ 2018;616–617:1440–8. https://doi.org/https://doi.org/10.1016/j.scitotenv.2017.10.171.
  64. Whipple SD. Dung beetle ecology: habitat and food preference, hypoxia tolerance, and genetic variation. University of Nebraska-Lincoln, 2011.
  65. Buse J, Šlachta M, Sladecek FXJ, Pung M, Wagner T, Entling MH. Relative importance of pasture size and grazing continuity for the long-term conservation of European dung beetles. Biol Conserv 2015;187:112–9. https://doi.org/10.1016/j.biocon.2015.04.011.
  66. Perrin W, Moretti M, Vergnes A, Borcard D, Jay-Robert P. Response of dung beetle assemblages to grazing intensity in two distinct bioclimatic contexts. Agric Ecosyst Environ 2020;289:106740. https://doi.org/https://doi.org/10.1016/j.agee.2019.106740.
Categories
Kahjuritõrje Tolmeldajad

Putukate soosimine põllumajandusmaal – tolmeldajatest kahjuritõrjeni

Tolmeldajad ja kahjurite looduslikud vaenlased

MILLEKS ON KASULIKUD

Tähtsamad tolmeldajad põllumajandusmaastikes on kimalased, erakmesilased, sirelased, päeva- ja ööliblikad, kuid vähemal määral ka teised putukad. Tõhus tolmeldamine on vajalik suurema saagikuse ja saagi ühtlasema küpsemise tagamiseks ning on oluline ka looduslike ökosüsteemide toimimiseks [1,2]. Seetõttu on vajalik hoida maastikus piisavalt sobivaid elu-, toitumis-, pesitsus- ja talvitumispaiku tolmeldavatele putukatele [3–5].

Peamised põllukahjurite looduslikud vaenlased on ämblikulaadsed, röövsirelased, jooksiklased, lühitiiblased, lepatriinulased, sihktiivalised, parasiitsed herilased jne. Enamik neist toituvad väga erinevatest kahjurputukatest, ainult parasiitsed herilased on tavaliselt spetsialiseerunud pigem ühele peremeesputukale, kellel nad parasiteerivad [6,7]. Lisaks erinevatele lülijalgsetele söövad kahjurputukaid ka putuktoidulased linnud, seal hulgas põllumajandusmaastikele iseloomulikud liigid nagu põldlõoke, kiivitaja ja rukkirääk. Samuti söövad mitmed linnud, näiteks põldvarblane ja leevike, põlluumbrohtude seemneid [8]. Röövtoidulised linnud, näiteks viud ja kakud on aga head näriliste püüdjad [9,10]. Närilisi püüavad tublisti ka nirgid, kärbid ja kivinugised [10,11]. 

Meemesilane rapsi tolmeldamas. Foto: Ivar Leidus, CC BY-SA 4.0

KUIDAS SOODUSTADA

Igal liigil on veidi erinevad eelistused elupaigale, toiduvarudele, pesitsus- ja pelgupaigale. On aga mõned üldised soovitused, mis soodustavad korraga paljude erinevate liikide ja liigirühmade, seal hulgas tolmeldajate ja kahjurite looduslike vaenlaste esinemist põllumajandusmaastikus. Nendest peamised on järgnevad:

  • Hoida ja tekitada maastikes mitmekesisust nii ruumis kui ajas. Selleks soodustada väiksemaid põlde, kasvatada erinevaid kultuure, kasutada erinevaid majandamisvõtteid erinevatel aladel ning varieerida võtteid ajas, hoida alles looduslikke ja pool-looduslikke kooslusi, soodustada suurt servaalade tihedust jne (loe lähemalt). Seal hulgas:
  • Hoida ja rajada erinevaid hea kvaliteediga maastikuelemente, nagu kraavid, väikeveekogud, põllusaared, rohumaaribad, mardikapeenrad, õierikkad ribad, vanad talukohad, põõsasribad, kivikangrud, kiviaiad, üksikud puud jne., eriti kui nende ümber on vähemalt 6 m laiune rohumaavöönd (või kui rohumaaribad on ise vähemalt 6 m laiad). 
  • Hoida looduslikke ja pool-looduslikke kooslusi maastikus. Nii metsad, niidud kui erinevad märgalad on olulised elupaigad mitmekesisele elustikule. Nende aladel heas seisus hoidmine aitab tagada looduse hüvesid ka neid ümbritseval põllumajandusmaastikul (loe lähemalt). 

Mitmekesistes maastikes ning mitmekesise majandamise korral on parim tõenäosus, et erinevatel organismidel on võimalik kuskil püsima jääda ning leida endale sobivaid toitumis-, pesitsus-, talvitumis- ja pelgupaiku vaenlaste eest lähestikustel aladel. Näiteks võivad nii tolmeldajad kui kahjurite vaenlased leida mingil ajal toitu küll põllul, kuid muudel aegadel on neil vaja toituda erinevatel õierikastel rohtsetel servaaladel, pool-looduslikel niitudel, metsaservadel ja teistes kooslustes, kus neil on võimalik ka pesitseda või kuhu oma munad muneda ning talvituda [12,13]. Erinevate eelistustega liikidele mõeldes on hea neid kooslusi maastiku lõikes majandada erinevatel viisidel ning aegadel [14–16]. Ka kahjuritest toituvatele lindudele pakuvad need alad toitu nii suvel kui talvel, varjevõimalusi röövlindude eest ning pesitsuspaiku [8,17,18]. Samuti toimivad need alad liikumiskoridoridena mitmetele liikidele [19–22]. Veekogudes arenevad mitmete putukate vastsed [6], samuti vajavad neid erinevad linnud ning teisedki loomad. Niisketes kohtades kasvavad pajud on aga väga olulised õietolmu (isased pajud) ja nektari (nii isased kui emased pajud) allikad mesilastele varakevadel [13,23,24]. Vanad talukohad pakuvad head elupaika kärplastele, nahkhiirtele, kahepaiksetele, roomajatele ning mitmetele lindudele [10,25]. 

Mitmekesised maastikud koos hea sidususega looduslike ja pool-looduslike alade ning suure servaalade tihedusega on üks parimaid kindlustuspoliise mitmekesise elustiku tagamiseks põllumajandusmaastikel [26]. 

  • Vähendada või vältida pestitsiidide ja mineraalsete väetiste kasutamist. Kasutada erinevaid mürke ja kunstlikke väetisi võimalikult vähe ning ainult siis kui vaja, teostada pritsimist ettevaatlikult ainult lubatud tingimuste korral ning lubatud viisidel, jätta pritsimata põldude servaalad (kaitseriba ehk kaitseserv), vältida pestitsiidide ja väetiste sattumist veekogudesse ning teistele looduslikele, pool-looduslikele ja muidu elustiku jaoks kõrvale jäetud aladele jne. 

Isegi hoolikalt teostatud pritsimisega on võimatu täielikult välistada mürkide kahjulikku mõju ka kasulikele taimedele, putukatele ning neist toituvatele lindudele [27,28]. Seda mõju on võimalik minimeerida, teostades pritsimist ja väetiste lisamist ainult lubatud aegadel ja viisidel ning kasutades neid ainult siis, kui neid tõesti vaja on [10,29]. Kaitseserva jätmisega (põlluservi ühe pritsilaiuse jagu pritsimata jättes) saab tagada, et mürgid ei jõua rohtsete või metsaste põlluservade või rohumaaribadeni ning võimaldab elustikul seal mürkide eest peituda ja ellu jääda [10,30]. 

  • Kasutada elustikku vähem häirivaid ja neid soodustavaid majandamisvõtteid nagu kündmise vähendamine või vältimine, viljavaheldus, kattekultuuride kasvatamine, lõokeselaikude jätmine taliteravilja põldudele, hilisem niitmine, järkjärguline või mosaiikne niitmine, karjatamine keskmisel või madalamal koormusel, niitmine ja viljakoristus elustikusõbralike masinate ja niitmissuundadega jne. 

Elustikusõbralike majandamisvõtetega on võimalik lihtsasti soodustada tolmeldajate ning kahjurite looduslike vaenlaste esinemist põllumajandusmaastikes. Näiteks tagab eri aegadel rohumaade (aga ka rohumaaribade ja maastikuelementide ümbruste) niitmine selle, et tolmeldajatel oleks lähestikustel aladel kogu aeg õisi, millel toituda [15,31,32]. Samamoodi annab see ka teistele putukatele ja lindudele, sh. kahjurite vaenlastele läbi aasta kohti, kus peituda ja toituda neil perioodidel, kui põldudel on vähem kahjureid või kui neil on vaja erinevates elustaadiumites teistsugust toitu [14]. Niitmisel (ja ka viljakoristusel) on võimalik ajastuse sättimise, sobivate masinate valimisega ning masinate liikumise suunaga suurendada oluliselt nii alal pesitsevate lindude kui ka putukate ja teiste loomade ellujäämist [33,34].

Kõigi meetmete kirjeldusteks vaadake tabelit.

Loe lisaks ka Põllumajandusuuringute Keskuse koostööprojektis valminud trükist tolmeldajate soodustamisest põllumajanduses ja vaata lühifilmi tolmeldajate soodustamisest Põhja- ja Baltimaades (inglise keeles).

Allikad

  1. Garibaldi LA, Carvalheiro LG, Leonhardt SD, et al. From research to action: Enhancing crop yield through wild pollinators. Front Ecol Environ 2014;12(8):439–47. https://doi.org/10.1890/130330.
  2. Martin EA, Dainese M, Clough Y, et al. The interplay of landscape composition and configuration: new pathways to manage functional biodiversity and agroecosystem services across Europe. Ecol Lett 2019;22:1083–94. https://doi.org/10.1111/ele.13265.
  3. Rodríguez C, Wiegand K. Evaluating the trade-off between machinery efficiency and loss of biodiversity-friendly habitats in arable landscapes: The role of field size. Agric Ecosyst Environ 2009;129(4):361–6. https://doi.org/10.1016/j.agee.2008.10.010.
  4. Gallé R, Happe AK, Baillod AB, Tscharntke T, Batáry P. Landscape configuration, organic management, and within-field position drive functional diversity of spiders and carabids. J Appl Ecol 2019;56(1):63–72. https://doi.org/10.1111/1365-2664.13257.
  5. Ouin A, Burel F. Influence of herbaceous elements on butterfly diversity in hedgerow agricultural landscapes. Agric Ecosyst Environ 2002;93(1–3):45–53. https://doi.org/10.1016/S0167-8809(02)00004-X.
  6. Veromann E, Kaasik R. Põllumajandusmaa mitmekesisus. Tartu: Eesti Maaülikool; 2019.
  7. Luik A. Abiks väiketootjale. Elurikkuse suurendamine ja loodushoidlik taimekaitse. SA Eesti Maaülikooli Mahekeskus; 2018.
  8. Elts J. Põllulindude kaitseks vajalikud tegevused. Tartu: 2018.
  9. Svensson L, Mullarney K, Zetterström D. Linnumääraja. Tallinn: Varrak; 2015.
  10. Semm M, Mikk M, Elts J, Lohtaja S. Põllumajandusmaastike loodushoid. Soovitusi talunikele igapäevasteks töödeks. Eesti Loodusfoto; 2003.
  11. Moks E, Remm J, Kalda O, Valdmann H. Eesti imetajad. Tallinn: Varrak; 2015.
  12. Pywell RF, James KL, Herbert I, et al. Determinants of overwintering habitat quality for beetles and spiders on arable farmland. Biol Conserv 2005;123(1):79–90. https://doi.org/10.1016/j.biocon.2004.10.010.
  13. Maudsley MJ. A review of the ecology and conservation of hedgerow invertebrates in Britain. J Environ Manage 2000;60(1):65–76. https://doi.org/10.1006/jema.2000.0362.
  14. Diacon-Bolli J, Dalang T, Holderegger R, Bürgi M. Heterogeneity fosters biodiversity: Linking history and ecology of dry calcareous grasslands. Basic Appl Ecol 2012;13(8):641–53.
  15. Mazalová M, Šipoš J, Rada S, Kašák J, Šarapatka B, Kuras T. Responses of grassland arthropods to various biodiversity-friendly management practices: Is there a compromise? Eur J Entomol 2015;112(4):734–46. https://doi.org/10.14411/eje.2015.076.
  16. Bonari G, Fajmon K, Malenovský I, et al. Management of semi-natural grasslands benefiting both plant and insect diversity: The importance of heterogeneity and tradition. Agric Ecosyst Environ 2017;246:243–52. https://doi.org/10.1016/j.agee.2017.06.010.
  17. MacDonald D. W., Johnson P. J. The relationship between bird distribution and the botanical and structural characteristics of hedges. J Appl Ecol 1995;32(3):492–505.
  18. Vickery JA, Bradbury RB, Henderson IG, Eaton MA, Grice P V. The role of agri-environment schemes and farm management practices in reversing the decline of farmland birds in England. Biol Conserv 2004;119(1):19–39. https://doi.org/10.1016/j.biocon.2003.06.004.
  19. Šálek M, Kreisinger J, Sedláček F, Albrecht T. Corridor vs. hayfield matrix use by mammalian predators in an agricultural landscape. Agric Ecosyst Environ 2009;134:8–13. https://doi.org/10.1016/j.agee.2009.06.018.
  20. Beier P, Noss RF. Do habitat corridors provide connectivity? Conserv Biol 1998;12(6):1241–52.
  21. Krewenka KM, Holzschuh A, Tscharntke T, Dormann CF. Landscape elements as potential barriers and corridors for bees, wasps and parasitoids. Biol Conserv 2011;144(6):1816–25. https://doi.org/10.1016/j.biocon.2011.03.014.
  22. Dennis RLH, Dapporto L, Dover JW, Shreeve TG. Corridors and barriers in biodiversity conservation: A novel resource-based habitat perspective for butterflies. Biodivers Conserv 2013;22(12):2709–34. https://doi.org/10.1007/s10531-013-0540-2.
  23. Pywell RF, Meek WR, Hulmes L, et al. Management to enhance pollen and nectar resources for bumblebees and butterflies within intensively farmed landscapes. J Insect Conserv 2011;15(6):853–64. https://doi.org/10.1007/s10841-011-9383-x.
  24. Grass I, Albrecht J, Jauker F, et al. Much more than bees – Wildflower plantings support highly diverse flower-visitor communities from complex to structurally simple agricultural landscapes. Agric Ecosyst Environ 2016;225:45–53. https://doi.org/10.1016/j.agee.2016.04.001.
  25. Peepson A, Talvi T. Põllumajandusmaastike elurikkus. Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus; 2014.
  26. Cole LJ, Kleijn D, Dicks L V, et al. A critical analysis of the potential for EU Common Agricultural Policy measures to support wild pollinators on farmland. J Appl Ecol 2020;57(4):681–94. https://doi.org/10.1111/1365-2664.13572.
  27. David A, Botías C, Abdul-Sada A, et al. Widespread contamination of wildflower and bee-collected pollen with complex mixtures of neonicotinoids and fungicides commonly applied to crops. Environ Int 2016;88:169–78. https://doi.org/10.1016/j.envint.2015.12.011.
  28. Marja R, Nellis R. Perioodil 1984–2017 põllulindude arvukuse muutus Eestis ning selle seos põllumajanduse ja kiskjatega. Hirundo 2018;31(1):49–68.
  29. Hole DG, Perkins AJ, Wilson JD, Alexander IH, Grice P V, Evans AD. Does organic farming benefit biodiversity? Biol Conserv 2005;122(1):113–30. https://doi.org/https://doi.org/10.1016/j.biocon.2004.07.018.
  30. Dicks LV, Ashpole JE, Dänhardt J, et al. Farmland Conservation Pages 291-330. Action: Leave headlands in fields unsprayed (conservation headlands). In: Sutherland WJ, Dicks LV, Ockendon N, Petrovan SO, Smith RK, eds. What Work. Conserv. 2019. Cambridge, UK: Open Book Publishers; 2019;
  31. Lebeau J, Wesselingh RA, Van Dyck H. Butterfly density and behaviour in uncut hay meadow strips: Behavioural ecological consequences of an agri-environmental scheme. PLoS One 2015;10(8):1–17. https://doi.org/10.1371/journal.pone.0134945.
  32. Valkó O, Török P, Matus G, Tóthmérész B. Is regular mowing the most appropriate and cost-effective management maintaining diversity and biomass of target forbs in mountain hay meadows? Flora Morphol Distrib Funct Ecol Plants 2012;207(4):303–9. https://doi.org/10.1016/j.flora.2012.02.003.
  33. BirdLife International Corncrake Conservation Team. Fifth meeting of the Corncrake Conservation Team 2015. Pilsen: 2015.
  34. Humbert JY, Ghazoul J, Richner N, Walter T. Uncut grass refuges mitigate the impact of mechanical meadow harvesting on orthopterans. Biol Conserv 2012;152:96–101. https://doi.org/10.1016/j.biocon.2012.03.015.
  35. Bardgett RD, van der Putten WH. Belowground biodiversity and ecosystem functioning. Nature 2014;515(7528):505–11. https://doi.org/10.1038/nature13855.
  36. Bender SF, Wagg C, van der Heijden MGA. An underground revolution: biodiversity and soil ecological engineering for agricultural sustainability. Trends Ecol Evol 2016;31(6):440–52. https://doi.org/10.1016/j.tree.2016.02.016.
  37. Giller KE, Beare MH, Lavelle P, Izac A-MN, Swift MJ. Agricultural intensification, soil biodiversity and agroecosystem function. Appl Soil Ecol 1997;6(1):3–16. https://doi.org/https://doi.org/10.1016/S0929-1393(96)00149-7.
  38. Six J, Frey SD, Thiet RK, Batten KM. Bacterial and fungal contributions to carbon sequestration in agroecosystems. Soil Sci Soc Am J 2006;70(2):555–69. https://doi.org/10.2136/sssaj2004.0347.
  39. Cavagnaro TR, Bender SF, Asghari HR, van der Heijden MGA. The role of arbuscular mycorrhizas in reducing soil nutrient loss. Trends Plant Sci 2015;20(5):283–90. https://doi.org/https://doi.org/10.1016/j.tplants.2015.03.004.
  40. Bender SF, Plantenga F, Neftel A, et al. Symbiotic relationships between soil fungi and plants reduce N2O emissions from soil. ISME J 2014;8(6):1336–45. https://doi.org/10.1038/ismej.2013.224.
  41. Grant C, Bittman S, Montreal M, Plenchette C, Morel C. Soil and fertilizer phosphorus: Effects on plant P supply and mycorrhizal development. Can J Plant Sci 2005;85(1):3–14. https://doi.org/10.4141/P03-182.
  42. Rillig MC, Aguilar-Trigueros CA, Camenzind T, et al. Why farmers should manage the arbuscular mycorrhizal symbiosis. New Phytol 2019;222(3):1171–5. https://doi.org/10.1111/nph.15602.
  43. Azcón-Aguilar C, Barea JM. Arbuscular mycorrhizas and biological control of soil-borne plant pathogens – an overview of the mechanisms involved. Mycorrhiza 1997;6(6):457–64. https://doi.org/10.1007/s005720050147.
  44. Plaas E, Meyer-Wolfarth F, Banse M, et al. Towards valuation of biodiversity in agricultural soils: A case for earthworms. Ecol Econ 2019;159:291–300. https://doi.org/10.1016/j.ecolecon.2019.02.003.
  45. Lehman RM, Taheri WI, Osborne SL, Buyer JS, Douds DD. Fall cover cropping can increase arbuscular mycorrhizae in soils supporting intensive agricultural production. Appl Soil Ecol 2012;61:300–4.
  46. Kabir Z. Tillage or no-tillage: Impact on mycorrhizae. Can J Plant Sci 2005;85(1):23–9. https://doi.org/10.4141/P03-160.
  47. Deguchi S, Shimazaki Y, Uozumi S, Tawaraya K, Kawamoto H, Tanaka O. White clover living mulch increases the yield of silage corn via arbuscular mycorrhizal fungus colonization. Plant Soil 2007;291(1):291–9. https://doi.org/10.1007/s11104-007-9194-8.
  48. Zhu Y, Chen H, Fan J, et al. Genetic diversity and disease control in rice. Nature 2000;406(6797):718–22. https://doi.org/10.1038/35021046.
  49. Verbruggen E, Röling WFM, Gamper HA, Kowalchuk GA, Verhoef HA, van der Heijden MGA. Positive effects of organic farming on below-ground mutualists: Large-scale comparison of mycorrhizal fungal communities in agricultural soils. New Phytol 2010;186(4):968–79. https://doi.org/10.1111/j.1469-8137.2010.03230.x.
  50. Frank K, Hülsmann M, Assmann T, Schmitt T, Blüthgen N. Land use affects dung beetle communities and their ecosystem service in forests and grasslands. Agric Ecosyst Environ 2017;243:114–22.
  51. Beynon SA, Mann DJ, Slade EM, Lewis OT. Species-rich dung beetle communities buffer ecosystem services in perturbed agro-ecosystems. J Appl Ecol 2012;49(6):1365–72. https://doi.org/10.1111/j.1365-2664.2012.02210.x.
  52. Beynon SA, Wainwright WA, Christie M. The application of an ecosystem services framework to estimate the economic value of dung beetles to the U.K. cattle industry. Ecol Entomol 2015;40:124–35. https://doi.org/10.1111/een.12240.
  53. Nervo B, Caprio E, Celi L, et al. Ecological functions provided by dung beetles are interlinked across space and time: Evidence from 15N isotope tracing. Ecology 2017;98(2):433–46. https://doi.org/10.1002/ecy.1653.
  54. Manning P, Slade EM, Beynon SA, Lewis OT. Functionally rich dung beetle assemblages are required to provide multiple ecosystem services. Agric Ecosyst Environ 2016;218:87–94. https://doi.org/https://doi.org/10.1016/j.agee.2015.11.007.
  55. Slade EM, Roslin T, Santalahti M, Bell T. Disentangling the ‘brown world’ faecal–detritus interaction web: dung beetle effects on soil microbial properties. Oikos 2016;125(5):629–35. https://doi.org/10.1111/oik.02640.
  56. Wagner PM. Influence of cattle grazing practices on dung beetle (Coleoptera: Scarabaeoidea) communities in the Sandhill rangelands of Central Nebraska. University of Nebraska-Lincoln, 2016.
  57. Slade EM, Riutta T, Roslin T, Tuomisto HL. The role of dung beetles in reducing greenhouse gas emissions from cattle farming. Sci Rep 2016;6:1–9. https://doi.org/10.1038/srep18140.
  58. Milotić T, Baltzinger C, Eichberg C, et al. Functionally complete communities result in better ecosystem functioning: Dung removal and secondary seed dispersal by dung beetles in the Western Palaearctic. J Biogeogr 2019;46(1):70–82. https://doi.org/10.1111/jbi.13452.
  59. Manning P, Cutler GC. Ecosystem functioning is more strongly impaired by reducing dung beetle abundance than by reducing species richness. Agric Ecosyst Environ 2018;264:9–14. https://doi.org/https://doi.org/10.1016/j.agee.2018.05.002.
  60. Manning P, Lewis OT, Beynon SA. Effects of the veterinary anthelmintic moxidectin on dung beetle survival and dung removal. Entomol Exp Appl 2018;166(10):810–7. https://doi.org/10.1111/eea.12730.
  61. Sands B, Wall R. Sustained parasiticide use in cattle farming affects dung beetle functional assemblages. Agric Ecosyst Environ 2018;265:226–35. https://doi.org/https://doi.org/10.1016/j.agee.2018.06.012.
  62. Weaving HJ. The effect of veterinary endectocides on the reproductive physiology and output of temperate dung beetle species. University of Bristol, 2018.
  63. Piccini I, Nervo B, Forshage M, et al. Dung beetles as drivers of ecosystem multifunctionality: Are response and effect traits interwoven? Sci Total Environ 2018;616–617:1440–8. https://doi.org/https://doi.org/10.1016/j.scitotenv.2017.10.171.
  64. Whipple SD. Dung beetle ecology: habitat and food preference, hypoxia tolerance, and genetic variation. University of Nebraska-Lincoln, 2011.
  65. Buse J, Šlachta M, Sladecek FXJ, Pung M, Wagner T, Entling MH. Relative importance of pasture size and grazing continuity for the long-term conservation of European dung beetles. Biol Conserv 2015;187:112–9. https://doi.org/10.1016/j.biocon.2015.04.011.
  66. Perrin W, Moretti M, Vergnes A, Borcard D, Jay-Robert P. Response of dung beetle assemblages to grazing intensity in two distinct bioclimatic contexts. Agric Ecosyst Environ 2020;289:106740. https://doi.org/https://doi.org/10.1016/j.agee.2019.106740.
Categories
Aineringe Mullatervis

Terve mullaelustik on kasulik kogu põllumaale

Mullaelustik

MILLEKS ON KASULIK

Muld on üks elurikkamaid keskkondi Maal, kus võib leida lugematul arvul baktereid, seeni, algloomi, putukaid, hooghännalisi, loimureid, ämblikulaadseid, rõngusse, vihmausse, tuhat- ja sajajalgseid, imetajaid ning palju teisi [35–37]. Kogu sellel elurikkusel on väga oluline roll mullakeskkonna kujundamisel, aga ka maapealse elustiku ning arvukate looduse hüvede tagamisel [35]. 

Näiteks ainuüksi taimede olulised sümbiootilised partnerid, arbuskulaarset mükoriisat moodustavad seened, mõjutavad mulla struktuuri ja agregatsiooni [36,38], vee liikumist mullas [36], vähendavad toitainete leostumist [36,39] ja kasvuhoonegaaside eraldamist atmosfääri [40], reguleerivad lämmastiku- ja süsinikuringet, sh. soodustavad süsiniku sidumist mulda [36], parandavad fosfori jt. toitainete omastamist taimede poolt [36,41] ning seega ka taimede kasvu ning saagikust [42], konkureerivad patogeenidega mullas, vähendades nende arvukust [43] ning vähendavad seeläbi ka vajadust pestitsiidide järele [36]. Ka kõigile hästi tuntud vihmaussid mõjutavad mulla struktuuri, lagundavad orgaanilist ainet, reguleerivad toitainete jaotust mullas, soodustavad taimede kasvu ja vähendavad patogeenide, näiteks teatud kultuurtaimede seenpatogeenide hulka, vähendades seega ka vajadust fungitsiidide järele [44].

Mullaelustiku mitmekesisuse vähenemine võib viia mitmete probleemide võimendumiseni nagu vähenenud maapealne biomass, pinnavee eutrofeerumine, patogeenide levik ning kliimamuutused [36]. Tavapärased intensiivpõllumajanduse võtted nagu intensiivne kündmine, tugev väetamine, pestitsiidide kasutamine ja madal kultuurtaimede mitmekesisus kahjustavad mulda, kahandavad selle elurikkust ning seavad ohtu mulla poolt pakutavate looduse hüvede toimimise [36,44,45]. Mulla kvaliteedi ja funktsioonide langus toob kaasa ka olulise majandusliku kahju [44]. 

KUIDAS SOODUSTADA

Kasutades looduslikest ökosüsteemidest ammutatud teadmisi, on võimalik valida sobivad majandamisvõtted, et soodustada mullaelustiku mitmekesisust ning mullakeskkonna poolt pakutavaid looduse hüvesid [36]. Nii on võimalik kontrollida patogeene, parandada taimedele kättesaadavate toitainete hulka, vähendada toitainete kadu ja erosiooni, soodustada mulla kujunemist ja süsiniku sidumist ning stabiliseerida saagikust [36,44]. 

Mullaelustiku soodustamiseks on soovitatav näiteks mittekündmine, vähendatud kündmine ja ribakünd [36,38,46]. Seejuures näiteks arbuskulaar-mükoriissetele seentele on eriti kahjulik sügisene kündmine ja ka süvakünd [46]. 

Alternatiivsete künnimeetoditega koos on hea kasutada võtteid, mis soodustavad kultuurtaimede mitmekesisust ruumis (nt. vahekultuurid) ja ajas (viljavaheldus ja kattekultuurid) [36,38,44,45]. Nii on võimalik vähendada mullas kahjulike patogeenide hulka ning suurendada näiteks järgmisele kultuurile kasulike mikroorganismide hulka [36,47]. Samuti on hea kasvatada koos erinevaid kultivare [36] ning eelistatult selliseid, mis on vähem vastuvõtlikud patogeenidele [44]. Näiteks on leitud, et erinevate riisi kultivaride (seenhaigusele vastuvõtlike ja mittevastuvõtlike) kasvatamine koos ühel põllul aitas lõpuks hoida ära vajaduse fungitsiidide kasutamise järele ning tõstis samas saagikust [48].

Pestitsidide ja mineraalsete väetiste mittekasutamine või vähendatud kasutamine aitavad samuti soodustada kasuliku mullaelustiku mitmekesisust, parandada mulla struktuuri ning suurendada mulla orgaanilise aine sisaldust [36,38,41,44,49].

Kõigi meetmete kirjeldusteks vaadake tabelit.

Allikad

  1. Garibaldi LA, Carvalheiro LG, Leonhardt SD, et al. From research to action: Enhancing crop yield through wild pollinators. Front Ecol Environ 2014;12(8):439–47. https://doi.org/10.1890/130330.
  2. Martin EA, Dainese M, Clough Y, et al. The interplay of landscape composition and configuration: new pathways to manage functional biodiversity and agroecosystem services across Europe. Ecol Lett 2019;22:1083–94. https://doi.org/10.1111/ele.13265.
  3. Rodríguez C, Wiegand K. Evaluating the trade-off between machinery efficiency and loss of biodiversity-friendly habitats in arable landscapes: The role of field size. Agric Ecosyst Environ 2009;129(4):361–6. https://doi.org/10.1016/j.agee.2008.10.010.
  4. Gallé R, Happe AK, Baillod AB, Tscharntke T, Batáry P. Landscape configuration, organic management, and within-field position drive functional diversity of spiders and carabids. J Appl Ecol 2019;56(1):63–72. https://doi.org/10.1111/1365-2664.13257.
  5. Ouin A, Burel F. Influence of herbaceous elements on butterfly diversity in hedgerow agricultural landscapes. Agric Ecosyst Environ 2002;93(1–3):45–53. https://doi.org/10.1016/S0167-8809(02)00004-X.
  6. Veromann E, Kaasik R. Põllumajandusmaa mitmekesisus. Tartu: Eesti Maaülikool; 2019.
  7. Luik A. Abiks väiketootjale. Elurikkuse suurendamine ja loodushoidlik taimekaitse. SA Eesti Maaülikooli Mahekeskus; 2018.
  8. Elts J. Põllulindude kaitseks vajalikud tegevused. Tartu: 2018.
  9. Svensson L, Mullarney K, Zetterström D. Linnumääraja. Tallinn: Varrak; 2015.
  10. Semm M, Mikk M, Elts J, Lohtaja S. Põllumajandusmaastike loodushoid. Soovitusi talunikele igapäevasteks töödeks. Eesti Loodusfoto; 2003.
  11. Moks E, Remm J, Kalda O, Valdmann H. Eesti imetajad. Tallinn: Varrak; 2015.
  12. Pywell RF, James KL, Herbert I, et al. Determinants of overwintering habitat quality for beetles and spiders on arable farmland. Biol Conserv 2005;123(1):79–90. https://doi.org/10.1016/j.biocon.2004.10.010.
  13. Maudsley MJ. A review of the ecology and conservation of hedgerow invertebrates in Britain. J Environ Manage 2000;60(1):65–76. https://doi.org/10.1006/jema.2000.0362.
  14. Diacon-Bolli J, Dalang T, Holderegger R, Bürgi M. Heterogeneity fosters biodiversity: Linking history and ecology of dry calcareous grasslands. Basic Appl Ecol 2012;13(8):641–53.
  15. Mazalová M, Šipoš J, Rada S, Kašák J, Šarapatka B, Kuras T. Responses of grassland arthropods to various biodiversity-friendly management practices: Is there a compromise? Eur J Entomol 2015;112(4):734–46. https://doi.org/10.14411/eje.2015.076.
  16. Bonari G, Fajmon K, Malenovský I, et al. Management of semi-natural grasslands benefiting both plant and insect diversity: The importance of heterogeneity and tradition. Agric Ecosyst Environ 2017;246:243–52. https://doi.org/10.1016/j.agee.2017.06.010.
  17. MacDonald D. W., Johnson P. J. The relationship between bird distribution and the botanical and structural characteristics of hedges. J Appl Ecol 1995;32(3):492–505.
  18. Vickery JA, Bradbury RB, Henderson IG, Eaton MA, Grice P V. The role of agri-environment schemes and farm management practices in reversing the decline of farmland birds in England. Biol Conserv 2004;119(1):19–39. https://doi.org/10.1016/j.biocon.2003.06.004.
  19. Šálek M, Kreisinger J, Sedláček F, Albrecht T. Corridor vs. hayfield matrix use by mammalian predators in an agricultural landscape. Agric Ecosyst Environ 2009;134:8–13. https://doi.org/10.1016/j.agee.2009.06.018.
  20. Beier P, Noss RF. Do habitat corridors provide connectivity? Conserv Biol 1998;12(6):1241–52.
  21. Krewenka KM, Holzschuh A, Tscharntke T, Dormann CF. Landscape elements as potential barriers and corridors for bees, wasps and parasitoids. Biol Conserv 2011;144(6):1816–25. https://doi.org/10.1016/j.biocon.2011.03.014.
  22. Dennis RLH, Dapporto L, Dover JW, Shreeve TG. Corridors and barriers in biodiversity conservation: A novel resource-based habitat perspective for butterflies. Biodivers Conserv 2013;22(12):2709–34. https://doi.org/10.1007/s10531-013-0540-2.
  23. Pywell RF, Meek WR, Hulmes L, et al. Management to enhance pollen and nectar resources for bumblebees and butterflies within intensively farmed landscapes. J Insect Conserv 2011;15(6):853–64. https://doi.org/10.1007/s10841-011-9383-x.
  24. Grass I, Albrecht J, Jauker F, et al. Much more than bees – Wildflower plantings support highly diverse flower-visitor communities from complex to structurally simple agricultural landscapes. Agric Ecosyst Environ 2016;225:45–53. https://doi.org/10.1016/j.agee.2016.04.001.
  25. Peepson A, Talvi T. Põllumajandusmaastike elurikkus. Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus; 2014.
  26. Cole LJ, Kleijn D, Dicks L V, et al. A critical analysis of the potential for EU Common Agricultural Policy measures to support wild pollinators on farmland. J Appl Ecol 2020;57(4):681–94. https://doi.org/10.1111/1365-2664.13572.
  27. David A, Botías C, Abdul-Sada A, et al. Widespread contamination of wildflower and bee-collected pollen with complex mixtures of neonicotinoids and fungicides commonly applied to crops. Environ Int 2016;88:169–78. https://doi.org/10.1016/j.envint.2015.12.011.
  28. Marja R, Nellis R. Perioodil 1984–2017 põllulindude arvukuse muutus Eestis ning selle seos põllumajanduse ja kiskjatega. Hirundo 2018;31(1):49–68.
  29. Hole DG, Perkins AJ, Wilson JD, Alexander IH, Grice P V, Evans AD. Does organic farming benefit biodiversity? Biol Conserv 2005;122(1):113–30. https://doi.org/https://doi.org/10.1016/j.biocon.2004.07.018.
  30. Dicks LV, Ashpole JE, Dänhardt J, et al. Farmland Conservation Pages 291-330. Action: Leave headlands in fields unsprayed (conservation headlands). In: Sutherland WJ, Dicks LV, Ockendon N, Petrovan SO, Smith RK, eds. What Work. Conserv. 2019. Cambridge, UK: Open Book Publishers; 2019;
  31. Lebeau J, Wesselingh RA, Van Dyck H. Butterfly density and behaviour in uncut hay meadow strips: Behavioural ecological consequences of an agri-environmental scheme. PLoS One 2015;10(8):1–17. https://doi.org/10.1371/journal.pone.0134945.
  32. Valkó O, Török P, Matus G, Tóthmérész B. Is regular mowing the most appropriate and cost-effective management maintaining diversity and biomass of target forbs in mountain hay meadows? Flora Morphol Distrib Funct Ecol Plants 2012;207(4):303–9. https://doi.org/10.1016/j.flora.2012.02.003.
  33. BirdLife International Corncrake Conservation Team. Fifth meeting of the Corncrake Conservation Team 2015. Pilsen: 2015.
  34. Humbert JY, Ghazoul J, Richner N, Walter T. Uncut grass refuges mitigate the impact of mechanical meadow harvesting on orthopterans. Biol Conserv 2012;152:96–101. https://doi.org/10.1016/j.biocon.2012.03.015.
  35. Bardgett RD, van der Putten WH. Belowground biodiversity and ecosystem functioning. Nature 2014;515(7528):505–11. https://doi.org/10.1038/nature13855.
  36. Bender SF, Wagg C, van der Heijden MGA. An underground revolution: biodiversity and soil ecological engineering for agricultural sustainability. Trends Ecol Evol 2016;31(6):440–52. https://doi.org/10.1016/j.tree.2016.02.016.
  37. Giller KE, Beare MH, Lavelle P, Izac A-MN, Swift MJ. Agricultural intensification, soil biodiversity and agroecosystem function. Appl Soil Ecol 1997;6(1):3–16. https://doi.org/https://doi.org/10.1016/S0929-1393(96)00149-7.
  38. Six J, Frey SD, Thiet RK, Batten KM. Bacterial and fungal contributions to carbon sequestration in agroecosystems. Soil Sci Soc Am J 2006;70(2):555–69. https://doi.org/10.2136/sssaj2004.0347.
  39. Cavagnaro TR, Bender SF, Asghari HR, van der Heijden MGA. The role of arbuscular mycorrhizas in reducing soil nutrient loss. Trends Plant Sci 2015;20(5):283–90. https://doi.org/https://doi.org/10.1016/j.tplants.2015.03.004.
  40. Bender SF, Plantenga F, Neftel A, et al. Symbiotic relationships between soil fungi and plants reduce N2O emissions from soil. ISME J 2014;8(6):1336–45. https://doi.org/10.1038/ismej.2013.224.
  41. Grant C, Bittman S, Montreal M, Plenchette C, Morel C. Soil and fertilizer phosphorus: Effects on plant P supply and mycorrhizal development. Can J Plant Sci 2005;85(1):3–14. https://doi.org/10.4141/P03-182.
  42. Rillig MC, Aguilar-Trigueros CA, Camenzind T, et al. Why farmers should manage the arbuscular mycorrhizal symbiosis. New Phytol 2019;222(3):1171–5. https://doi.org/10.1111/nph.15602.
  43. Azcón-Aguilar C, Barea JM. Arbuscular mycorrhizas and biological control of soil-borne plant pathogens – an overview of the mechanisms involved. Mycorrhiza 1997;6(6):457–64. https://doi.org/10.1007/s005720050147.
  44. Plaas E, Meyer-Wolfarth F, Banse M, et al. Towards valuation of biodiversity in agricultural soils: A case for earthworms. Ecol Econ 2019;159:291–300. https://doi.org/10.1016/j.ecolecon.2019.02.003.
  45. Lehman RM, Taheri WI, Osborne SL, Buyer JS, Douds DD. Fall cover cropping can increase arbuscular mycorrhizae in soils supporting intensive agricultural production. Appl Soil Ecol 2012;61:300–4.
  46. Kabir Z. Tillage or no-tillage: Impact on mycorrhizae. Can J Plant Sci 2005;85(1):23–9. https://doi.org/10.4141/P03-160.
  47. Deguchi S, Shimazaki Y, Uozumi S, Tawaraya K, Kawamoto H, Tanaka O. White clover living mulch increases the yield of silage corn via arbuscular mycorrhizal fungus colonization. Plant Soil 2007;291(1):291–9. https://doi.org/10.1007/s11104-007-9194-8.
  48. Zhu Y, Chen H, Fan J, et al. Genetic diversity and disease control in rice. Nature 2000;406(6797):718–22. https://doi.org/10.1038/35021046.
  49. Verbruggen E, Röling WFM, Gamper HA, Kowalchuk GA, Verhoef HA, van der Heijden MGA. Positive effects of organic farming on below-ground mutualists: Large-scale comparison of mycorrhizal fungal communities in agricultural soils. New Phytol 2010;186(4):968–79. https://doi.org/10.1111/j.1469-8137.2010.03230.x.
  50. Frank K, Hülsmann M, Assmann T, Schmitt T, Blüthgen N. Land use affects dung beetle communities and their ecosystem service in forests and grasslands. Agric Ecosyst Environ 2017;243:114–22.
  51. Beynon SA, Mann DJ, Slade EM, Lewis OT. Species-rich dung beetle communities buffer ecosystem services in perturbed agro-ecosystems. J Appl Ecol 2012;49(6):1365–72. https://doi.org/10.1111/j.1365-2664.2012.02210.x.
  52. Beynon SA, Wainwright WA, Christie M. The application of an ecosystem services framework to estimate the economic value of dung beetles to the U.K. cattle industry. Ecol Entomol 2015;40:124–35. https://doi.org/10.1111/een.12240.
  53. Nervo B, Caprio E, Celi L, et al. Ecological functions provided by dung beetles are interlinked across space and time: Evidence from 15N isotope tracing. Ecology 2017;98(2):433–46. https://doi.org/10.1002/ecy.1653.
  54. Manning P, Slade EM, Beynon SA, Lewis OT. Functionally rich dung beetle assemblages are required to provide multiple ecosystem services. Agric Ecosyst Environ 2016;218:87–94. https://doi.org/https://doi.org/10.1016/j.agee.2015.11.007.
  55. Slade EM, Roslin T, Santalahti M, Bell T. Disentangling the ‘brown world’ faecal–detritus interaction web: dung beetle effects on soil microbial properties. Oikos 2016;125(5):629–35. https://doi.org/10.1111/oik.02640.
  56. Wagner PM. Influence of cattle grazing practices on dung beetle (Coleoptera: Scarabaeoidea) communities in the Sandhill rangelands of Central Nebraska. University of Nebraska-Lincoln, 2016.
  57. Slade EM, Riutta T, Roslin T, Tuomisto HL. The role of dung beetles in reducing greenhouse gas emissions from cattle farming. Sci Rep 2016;6:1–9. https://doi.org/10.1038/srep18140.
  58. Milotić T, Baltzinger C, Eichberg C, et al. Functionally complete communities result in better ecosystem functioning: Dung removal and secondary seed dispersal by dung beetles in the Western Palaearctic. J Biogeogr 2019;46(1):70–82. https://doi.org/10.1111/jbi.13452.
  59. Manning P, Cutler GC. Ecosystem functioning is more strongly impaired by reducing dung beetle abundance than by reducing species richness. Agric Ecosyst Environ 2018;264:9–14. https://doi.org/https://doi.org/10.1016/j.agee.2018.05.002.
  60. Manning P, Lewis OT, Beynon SA. Effects of the veterinary anthelmintic moxidectin on dung beetle survival and dung removal. Entomol Exp Appl 2018;166(10):810–7. https://doi.org/10.1111/eea.12730.
  61. Sands B, Wall R. Sustained parasiticide use in cattle farming affects dung beetle functional assemblages. Agric Ecosyst Environ 2018;265:226–35. https://doi.org/https://doi.org/10.1016/j.agee.2018.06.012.
  62. Weaving HJ. The effect of veterinary endectocides on the reproductive physiology and output of temperate dung beetle species. University of Bristol, 2018.
  63. Piccini I, Nervo B, Forshage M, et al. Dung beetles as drivers of ecosystem multifunctionality: Are response and effect traits interwoven? Sci Total Environ 2018;616–617:1440–8. https://doi.org/https://doi.org/10.1016/j.scitotenv.2017.10.171.
  64. Whipple SD. Dung beetle ecology: habitat and food preference, hypoxia tolerance, and genetic variation. University of Nebraska-Lincoln, 2011.
  65. Buse J, Šlachta M, Sladecek FXJ, Pung M, Wagner T, Entling MH. Relative importance of pasture size and grazing continuity for the long-term conservation of European dung beetles. Biol Conserv 2015;187:112–9. https://doi.org/10.1016/j.biocon.2015.04.011.
  66. Perrin W, Moretti M, Vergnes A, Borcard D, Jay-Robert P. Response of dung beetle assemblages to grazing intensity in two distinct bioclimatic contexts. Agric Ecosyst Environ 2020;289:106740. https://doi.org/https://doi.org/10.1016/j.agee.2019.106740.
Categories
Mükoriisa Mullatervis

Põllumajanduslikud biopreparaadid ei pruugi tuua loodetud kasu

Maastike lihtsustumine, intensiivsed maaharimispraktikad ning põllumajanduskemikaalide kasutamine vähendab mulla elurikkust. Kuna mulla elurikkus tagab palju olulisi hüvesid, alustades taimede toitumisest ning lõpetades haiguskindlusega, on järjest kasvanud nõudlus ka mulla bioloogilisi protsesse stimuleerivate toodete järele. Üheks selliseks tootegrupiks on mikroskoopilisi mükoriisaseeni sisaldavad biopreparaadid. Tartu Ülikoolis valminud magistritöös aga leiti, et kallite preparaatide soetamisel tuleks olla pigem ettevaatlik, kuna turul olevad tooted ei suurenda taimekasvu ning pahatihti ei sisalda ka lubatud kasulikke mikroorganisme.

  • Foto 1. Epp Maria Lillipuu biopreparaate katseks ettevalmistamas. Autor: I. Hiiesalu
  • Foto 2. Katses kasutatud maisi- ja kaerataimed kasvuhoones. Autor E. M. Lillipuu

On hästi teada, et mikroskoopilised mükoriisaseened aitavad taimedel mullast toiteaineid omastada ning kaitsevad neid haiguste ja stressi eest. Seega on nende põllumajanduslik rakendamine igati loogiline. Ka ettevõtteid, mis tegelevad mükoriisaseeni sisaldavate preparaatide tootmisega tuleb turule iga aastaga juurde. Preparaatide hind on krõbe ning lubadutud toime suur. Kuna erinevad preparaatide mõju taimedele uurinud teadustööd on leidnud vastakaid tulemusi, võttis magistritöö autor Epp Maria Lillipuu luubi alla 11 Euroopa Liidust pärit mükoriisaseeni sisaldavat preparaati ning uuris nendes sisalduvate seente võimet luua taimedega sümbioos ja kas nad suurendavad taimekasvu. Lisaks analüüsiti mükoriisaseente DNA-d, et teada saada, kas tootekirjelduses olevad seeneliigid on seal ka päriselt.

Selgus, et vaid kahes tootes 11-st suutsid mükoriisaseened taimega sümbioosi luua, ent sellel polnud taimekasvu ega saagikust suurendavat mõju. Pigem näitasid tulemused, et  vähenegi biomassi tõus oli tingitud preparaati lisatud toiteainetest, mitte mükoriisaseentest. Analüüsides toodete liigilist koosseisu DNA põhjal, selgus, et lahknevus tootekirjelduse seeneliikide ja leitud liikide vahel on suur ning mitmetes toodetes oli mükoriisaseente geneetilist materjali väga vähe või puudus sootuks. Mõne toote puhul oli aga näha, et kuigi DNA-andmed kinnitasid mükoriisaseente olemasolu, ei olnud taimedega siiski sümbioosi tekkinud, mis võib tähendada, et toodetes olevad seente levised pole elu- või nakatumisvõimelised.

Seega tuleks biopreparaatide kasutamisse suhtuda ettevaatusega. Mükoriisaseeni sisaldavad preparaadid võivad olla teatud tingimustes perspektiivikad, kuid sobiva toote leidmine on keeruline ja üks lahendus ei pruugi anda sarnaseid tulemusi iga mulla, taime ega maaharimisviisiga. Isegi kui toode peaks lubatud organisme sisaldama, sõltub tulemus paljuski seenekooslusest, mis põllul juba looduslikult olemas on. Kuna selline teave täna põllumajandustootjale kättesaadav ei ole, tasuks preparaatide kasutamise asemel pigem rakendada mulla elurikkust suurendavaid praktikaid. Näiteks võiks vähendada mineraalväetiste kasutamist ja eelistada orgaanilisi väetisi, vähendada taimekaitsevahendite, eriti insektitsiidide ja fungitsiidide kasutamist, eelistada minimaalset harimist või otsekülvi ning kasvatada liigirikkaid vahekultuure.

Uuringu valmimist toetas ERA-NET Cofund’i projekt „SoilMan” Eesti Teadusagentuuri kaudu ja Eesti Teadusagentuuri grant PUT1170.

Autorid: Epp Maria Lillipuu, Inga Hiiesalu, Tanel Vahter